Saka mõisa pargis avati teiisipeval, 8. juunil  Virumaa skulptori Aivar Simsoni skulptuur “Põlvest põlve”, sümboliseerimaks mõisa 400-aastase ajaloo järjepidevust läbi erinevate seda hoidnud perekondade.

Saka mõisa on esmakordselt mainitud 1620. aastal. Siis kuulus ta Rootsi kroonile. Mõisa esmamainimise tähistamiseks tellis perekond Kaasik Aivar Simsonilt (alias Simson von Seakyl) pronksskulptuuri “Põlvest põlve”. 

“Põlvest põlve” sümboliseerib Saka mõisa omanud perekondade von Leslied, Löwis of Menarid ja Kaasiku stiliseeritud vappide kaudu järjepidevust 400-aastaseks saanud mõisas. Perekonnale von Leslied kuulus mõis 120 aastat, perekonna Löwis of Menarid omanike aeg oli kümme aastat pikem. Alates 2001. aastast kuulub Saka mõisakompleks perekond Kaasikutele. Kaasikute vapi on kujundanud Priit Herodes.

Aivar Simsoni skulptuuri “Põlvest põlve” pidulik avamine langes kokku mõisakompleksi uue turismihooaja avamisega. Omanikudon teinud tsiseid ja põhjalike ettevalmistusi külastajate vastuvõttmiseks. Uuenduskuuri on läbinud Saka mõisahotell.

Saka esmamainimine annab põhjust põgusalt meenutada mõisa ajalugu.

Ajaloolise jaotuse järgi jäi Saka Lüganuse kihelkonda. Saka on üks neist küladest, mida mainitakse juba 1241. aastal Taani Hindamisraamatus. Aegade jooksul on Saka kohta kasutatud mitmeid nimevorme: Satzae, Satze, Szacke, Sackekülle, Grodt-Sacke, Sakka, ja Sackhof. Suur-Saka (Gross-Sack) ja Sackhofi nime kandnud mõis rajati 17. sajandil pärast seda kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis sealsed maad 1626-ndal aastal Šotimaalt Aberdeenist pärit Jürgen (Jöran) Leslie’le. Leslie oli pärit võimsast šoti klannist. 1748. aastal  müüdi mõis Katharina Margaretha von Wrangelli’le, kes oli pärit kuulsast Pufendorfide perekonnast. Tema isa oli Rootsi kantsler ning Taani riiginõunik Esaias von Pufendorff. Wrangellite valdusesse jäi Saka mõis 1808. aastani. Viimaseks Wrangellite soost Saka mõisa omanikuks oli Maidla mõisas sündinud Georg Gustav von Wrangell (1758-1808). Pärast paariaastast Tollidele kuulumist, läks Saka mõis Löwis of Menar’ide valdusesse.

Pikaajaline Eestimaa maanõunik Oscar Gustav Woldemar Konrad von Löwis of Menar on praeguse aastail 1862-64 püstitatud Saka mõisahoone ehitaja. Saka mõisnike tausta teades võiksime justkui eeldada ehitises Šoti mõjutusi, kuigi säilinud peahoone on pigem Itaalia renessansiarhitektuuri näide, erinedes oluliselt enamikust Eesti mõisatest.

Eesti Vabariigi ajal, oktoobris 1919 Saka mõis võõrandati.1939. aastal sai Sakast militaartander. Strateegiline asukoht Soome lahe kõrgel kaldal pakkus sõjavägedele head tugipunkti, nii suurtükipatareide paigutamiseks kui merepiiri valvamiseks. Saka mõisas ja pargis paiknesid eri aegadel kolme riigi sõjaväed: Eesti rannakaitsepatarei, Waffen-SS väeosa aastail 1941-1944 ning mõningate vaheaegadega Nõukogude piirivalve kuni 1992. aastani.

Pärast Teise Maailmasõja lõppu asusid sakslaste poolt Saka mõisaparki ehitatud barakkidesse ajutiselt elama Kohtla-Järve Põlevkivikeemiakombinaadi ehitusele saabunud noored tervest Nõukogude Liidust. Pärast Nõukogude sõjaväe lahkumist 1992. aastal jäi Saka mõis peremehetuks. Mõisa uksed-aknad olid pärani nii loodusjõududele kui vandaalidele. Võssakasvanud ja kaevikutest lõhestatud parki risustasid lagunenud militaarrajatised. Puudus elementaarne infrastruktuur- teedevõrk, kanalisatsioon, elekter ja side, ka puurkaev oli vahetult enne müümist lastud riigi poolt tamponeerida.

5. novembril 2010 avati pidulikult Saka mõisa taastatud peahoone,c mis oli paarkümmend aastat seisis hooletusse jäetuna varemetes. 

Larissa Kaljurand

Reklaam