1919.aasta mai lõpuks vabastati Eesti Punaarmee vägedest. Vabadussõda aga sellega veel ei lõppenud ja käis Läti territooriumil, kuhu olid taganenud Punaarmee väed. Neid üritasid välja lüüa ka Kuramaa ja Liivimaa rüütelkonna baltisakslased Landesveeri väekoondisest. 2.juunil juhtuski nii, et kohtusid punaseid taga ajavad Eesti väed ja Põhja Lätis lõunast tulnud sakslased. Kuigi eesmärgid olid neil sarnased, sakslased eestlastes liitlasi ei näinud ja sellepärast algas verine lahingutegevus Võnnus, mis lõppes eestlaste võiduga. Ajaratast umbes 700 aastat tagasi keerates, hakati seda võitu võrdlema ka kunagi Saksa ristirüütlitele vastu hakanud Eestlaste esiisade katsega, mis tollal lõppes eestlaste lüüasaamisega. Lätis toiminud Võnnu lahing Baltisakslaste vastu võideti ja saavutati kauaoodatud iseseisvus.
23.juunil 1919.aastal andis kindralmajor Ernst Põdder oma päevakäsuga korralduse, et sel päeval saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle linnades ja maakohtades saaks lipud välja pandud ning kohalikes garnisonides sõjaväeparaadid toime pandud.
1934.aasta 16.veebruaril otsustas Riigikogu muuta 23.juuni riiklikuks pühaks. Võidupüha tähistati enamasti kohtade peal, kohalike üritustega. Erandiks kujunes vabariigi 20 juubeliaasta 1938.aastal kui Tallinnas toimus ka XI üldlaulupidu kui Võidupüha tähistati suurejooneliselt. Võidupüha paraad toimus Vabaduse väljakul Tallinnas ja sellest osales 16 000 inimest, nende hulgas kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred.
23.juunil 1940.aastal muudeti Võidupüha Vabariigi Presidendi dekreediga Vabaduspühaks.
Uuesti sai võidupüha pidama hakata pärast Eesti riiklikku taasiseseisvumist
1992.aastal. President Lennart Meri tegi kaitsejõudude juhatajale Aleksander Einselnile
ülesandeks võidupüha paraade korraldada vaheldumisi kõigis Eesti linnades. Nii toimus
Jõhvis Võidupüha paraad 1993.aastal, mil president Lennasrt Meri andis üle lipu Viru
pataljonile.
Panorama
JÄLGI MEID