Üha rohkem Jõhvi elenikke ja mitte ainult Jõhvi elnikke pöördub toimetuse „Panorama“ poole murega Jõhvi kalmistu puuduliku hooldamise küsimuses, sisuliselt aga üldse selle puudumises.

-Kolmainupühade eel – jutustab Niina Petrovna – läksin surnuaiale aga oma abikaasa kalmu juurde pääseda oli võimatu, rohi haudade vahel on kasvanud põlvini. Haua juurde pääsemiseks tuli tuua sirp ja sellega rohtu lõigata. Hea et sõbranna, kes käis kalmistul päev varem, hoiatas mind ja soovitas haua juurde pääsemiseks kaasa võtta vikat või sirp. Alguses mõtlesin, et ta teeb nalja aga vana sirbi võtsin igaks juhuks kaasa –  see oli väga õige soovitus. Eile käisin uuesti kalmistul ja pilt sama, rohi veel kõrgem ja tihedam!

-Prügikaste on vähevõitu – arvab Olga Vassiljevna – ja nende paigutus kalmistul on väga ebaühtlane. Vanemal inimesel on väga raske vedada prügi mitmekümne meetri kaugusele. Ühtegi prügikasti pole aianduskooperatiivi aiaga piirneval alal. Olemasolevad konteinerid saavad väga kiiresti täis ja neid ei tühjendata väga kaua. Tavaliselt on nad kogu aeg liigselt täis topitud. – Neid tuleks tühjendada tihemini. Aga ilmselt seda ei tehta sellepärast, et raha kokku hoida. Võiks ju raha millegi muu pealt kokku hoida, kasvõi vallavanema  ametiauto piiranguteta kasutamise kärpimise arvelt. See vaatepilt ületäitunud prügikonteineritest, nende kõrval vedelevatest prügikottidest ja prügist loob Jõhvi kalmistust väga masendava kuvandi.

-Ma ei saa aru, millega üldse tegelevad  kalmistu töötajad – näitab oma rahulolematust Ljudmilla Sergejevna – rohi on alates kevadest niitmata. Haudade vaheline ala on kõrge rohuga nii täis kasvanud, et käia tuleb mööda hauaplatse kus rohtu on vähem või ei ole üldse, sest nad on sugulaste ja lähedaste poolt hästi hooldatud. Kuigi kalmistu vanas osas on rohi niidetud ja ära koristatud – edasi umbrohi ja täielik kaos. Ilmselt nii lähebki talveni välja, sest kalendris on juba juuli kuu aga mingit korda pole. Jõhvi vallaametnikud peaksid oma ametiautodest välja tulema ja jalutama kalmistule ja käima selle otsast lõpuni läbi, ehk siis saaks rohi niidetud ja võib-olla ilmub ka liiv ning veetsistern nagu vanadel aegadel. Praegu on suure kalmistu peale kõigest üks veevõtu koht.

-Mina elan Tallinnas, ütles Jelena – tulin isa hauale, kuid kohe sinna ei pääsenud. Pidin käima tuttavate juures ja paluma, et need aitaksid rohu ära niita. Rohi oli nii kõrge, et isegi trimmeriga oli raskusi seda niita. Naine, kes nägi meie püüdlusi eemalt, pakkus meile oma sirpi ütles, et sellega on parem kui trimmeriga.

-Pole midagi muutunud ka kalmistu välisilmega. Vaatamata linnaelanike märkustele seisavad kuivanud elupuud. Kas tõesti ei leia vald raha, et need välja vahetada või siis kuivanud puud ära koristada. On selline tunne, et vallal on ükskõik kas puud on elavad või surnud. Selline tunne, et nad on ise samasuguses seisundis. Tegelikult on Jõhvi kalmistu just Tallinnast tulevatele reisijatele esimene silmatorkav objekt, Jõhvi kui maakonnakeskuse visiitkaart, millest mööduvad ka paljud transiitreisijad. Selline tunne, et Jõhvi vallavõime ei huvita absoluutselt Jõhvi valla imidž, neid huvitab ainult enda |isiklik heaolu.

-Väga palju inimesi käib Jõhvi kalmistul väljaspool Jõhvit, teistest linnadest ja isegi riikidest. Selline korralagedus jätab neile kõigile väga halva mulje ka Jõhvi vallast – arvab Ene.

-Väga kurb, Jõhvi kalmistu on nii käest lastud ja samuti ka linn. On meeldiv, et mingid ehitustööd kalmistul käivad aga tolm lendab igale poole, sellise ilmaga võiks kasvõi natuke veega kasta, et mitte nii kõvasti tolmutada.

-Abikaasa hauale pärast seda, kui Jõhvi Vallavalitsus eemaldas meie poolt siia paigaldatud tänavaplaadid ning istutas siia elupuud, ma minna ei saa, elupuud on  praeguseks aga ära kuivanud. Plaatastmete  asemele puistati mingit mulla- ja peenpurusegu nii, et mina enam sealt ilma kõrvalise abita alla ei pääse. Seisan ja vaatan oma abikaasa ja sugulaste haudasid eemalt. Oleksid võinud kasvõi killustikku panna, siis oleks ka mina siit läbi saanud – pahandab Veera. Enne kohalikke valimisi pöördusin Kekserakondlaste poole, need kirjutasid kõik märkmikusse üles ja sellega kogu nende tegevus lõppeski. Ka reformierakondlased eesotsas Maris Toomeliga, kelle ajal need elupuud istutati, pole suutnud ja ilmselt ei hakkagi tegelema Jõhvi kalmistu probleemidega. Selline tunne, nagu poleks peremeest ei kalmistul ega meie linnas Jõhvis.

-Jõhvi „Panorama“ toimetus otsustas ise käia Jõhvi kalmistul, et veenduda selles, mis seal toimub. Pilt oli väga nukker. Kui Jõhvi kalmistu vanas osas oli vähemalt teostatud mingisugune rohuniitmine, siis kogu ülejäänud kalmistul valitses suur korralagedus.  Ainuke, mis silma torkas, oli mingi kõnniteede remondilõik, kus keegi toimetas. Kui palju on selle teemal vallas juttu olnud ja kui paljud valitsejad on lubanud kalmistu korda teha, aga käesolevaks ajaks on asjad hoopis hullemaks läinud. Kalmistu osa, mis piirneb aianduskooperatiiviga, on nii umbe kasvanud, et rohi ulatub inimese peani. Võib-olla tõesti on kalmistu kordategemist vaja rohkem elavatele aga mitte lahkunutele, aga see on ikkagi kasvatuslik ja inimese moraali küsimus. Eks kalmistu ongi omamoodi südametunnistuse peegel, austus, lugupidamine ja mälestus nende vastu, kes sinna on maetud.

Antonina Vaskina
Autori foto