Alutaguse vallas Kiikla mõisas elas ja töötas aastatel 1780–1790 koduõpetajana Friedrich Gustav Arvelius. Arvelius oli Soome päritolu Eestimaa pastorija literaadisuguvõsa. 16. eluaastani õppis ta kodus Viru-Nigulas, siis Tallinna Toomkoolis ja seejärel Leipzigi ülikoolis, kus tudeeris teoloogiat, kaasaegseid keeli ja kauneid kunste – poeetikat ja retoorikat, väidetavalt ka § losoo§ at, füüsikat ja matemaatikat. Tema isa Friedrich Immanuel oli Viru-Nigulas pastor. Pärast ülikooli suundus Friedrich Gustav Arvelius tagasi kodukohta Viru-Nigula lähistele Kalvi mõisa, kus töötas neli aastat koduõpetajana ja seejärel Kiikla mõisas, kus ilmuski 1782. aastal “Üks kaunis Jutto- ja Öppetusse Ramat“. Seda loetakse kõige esimeseks ilmalikuks jutukoguks eesti keeles. 1991. aastal pandi Kiikla küla endise mõisahoone, hiljem kasutusel kolhoosi kontorina, seinale seda sündmust tähistav mälestustahvel. 2020. aastal esitleti Kiiklas Arveliuse teise teose katkendeid “ Ramma Josepi Hädda-ja Abbi-Ramat”. See lugemine toimus Alutaguse mõisakohvikute päeva raames Kiiklas. Siinkohal toome ühe katkendi sellelt lugemiselt.

1.lugemine

Kuidas inimene võib vanaks saada ehk lühikesed õpetused tervetele, haigetele ja nendele, kes hakkavad paremaks saama

Kui sa tahad vanaks saada
ole ikka kasin sa
süües, juues, rõõmus, mures
töös ja hingamises ka
kõigis asjus pea aru
sest sa pole hunt ehk karu
kui sa tervist targalt kaitsed
siis sa kaua teda maitsed

Meie taevane isa tahab, et meie tüki aega siin ilmas peame elama. Ja et meie oma eluaega selle tarvis peame pruukima, et meie ikka paremateks inimesteks saame. Tema teab seepärast ka üksi, millal see meile hea on, et meie sureme ja kui seesama aeg tuleb, mis tema meile surmaks on seadnud, siis ta võtab meid vanuse ehk haiguse läbi enese juure igavesse elusse. Et meie nüüd sedasinast aega tundi või aega mitte ei tea, seepärast meie ei tohi ka mitte oma elu lühendada, vaid meie peame seda enam see ette muretsema, et võiksime oma tervist ja elu nii kaua üles pidada, kui meie aga iial jõuame. Sest nõnda ütleb pühakiri, üks terve vaene, kes oma rammus kange; on parem kui rikas, kes omas ihus häda kannab.

Tervis on parem kui kõik kuld ja tugev ihu enam kui otsata vara. Kui sa nüüd selle asja poolest tahad teha nii nagu su kohus on, siis ela. Ära ela mitte ropul viisil omas majas, vaid kanna hoolt, et kõik puhas ja ilus võiks olla. Ole ka ise rõõmsa südamega ja hoia ennast tühja muretsemiste ja ilmaasjata vihastamise eest.

Suurem mure ja õnnetuste asi tuleb sellest, kui inimene pattu teeb ja kurjaste elab. Seepärast karda jumalat ja tee, mis su kohus on. Siis sa võid ikka rõõmus ja hästi rahul olla. Ja kui sa sedaviisi, sel ajal kui sa terve oled, jumala sõna õpetuste järele elad, siis sa võid seepeale julge olla, et sa oma elu enese süü läbi ei lühenda ega oma tervist ära ei riku…

Frierdich Gustav Arvelius tegeles aktiivselt ka teatrieluga, kirjutas luuletusi. Kiiklas osales parun Rosenite mõisas näidendites. Aastal 1790 sai temast Tallinna Linna Keiserliku Gümnaasiumi (praeguse Gustav Adolfi gümnaasiumi) teoloogiaprofessor, ühtlasi pidas ta mitmeid kordi rektori ametit. Lisaks teoloogiale, õpetas Arvelius oma pedagoogikakarjääri jooksul ka ladina keelt, ajalugu ja geograafiat. 1803.aastal ülendati ta õuenõunikuks. Friedrich Gustav Arvelius suri 1806. aasta 25.juulil Tallinnas.

Panorama

Reklaam