Vanus pole takistus hasardiks

78 Views
jalgpalliklubi Fööniks

30. juunil toimus Jõhvi staadionil juba kolmeteistkümnendat korda jalgpalliklubi Fööniks korraldatud veteranide jalgpalliturniir. 2019. aastal “jooksis rööbastelt maha” tema eelkäija klubi Lokomotiv, millest kasvas välja uus, nagu tuhast tõusnud muinaslind, klubi Fööniks. Võib-olla seetõttu saigi jalgpalliklubi, mida juhib maailma tuntuima spordiala entusiast Sergei Ivanov, sellise nime.

Enne veteranide turniiri võttis klubi Fööniks vastu tõsiseid külalisi – nelikümmend noort jalgpallurit Ukraina erinevatest paikadest. Tõsiseid sellepärast, et need lapsed on pidanud üle elama midagi sellist, mida isegi iga täiskasvanu pole veel elus läbi elanud.

– Lapsed võpatavad iga kõvema heli, äikesemürina, üle lendava lennuki müra, saluudi peale. Meie treeneritel õnnestus sisendada lastesse teatud rahulikkust, kindlustunnet ja ohutuse tunnet. Juhtida nende tähelepanu eemale hirmsatest mõtetest.

Fööniksi presidendil võttis endal aega, et rahuneda pärast kohtumist Ukraina lastega, võtta ennast kokku ja vastata ajakirjaniku küsimustele.

Sergei! Nii on juba juhtunud, et Jõhvi elanikud kuulevad rohkem klubist Tšelsi kui klubist Fööniks. Kas Jõhvikatele on vajalik tutvustada klubi Fööniks?

-Alustame klassikalisest klubi formuleeringust. See kõlab nii: „Ühiskondlik organisatsioon, mis ühendab inimesi ühise tegevuse ja huvi eesmärgil“. Klubisse kuulub umbes 100 last alates neljandast eluaastast ja umbes 50 täiskasvanut jalgpalli harrastajat kuni neljakümnenda eluaastani. Samuti veteranid kuni kaheksakümnenda eluaastani. Nüüd võib veel teravdada küsimust ja öelda, et jalgpalli mängivad nii poisid kui tüdrukud, onud ja tädid. Paljud lapsevanemad toovad siia ka oma väikesi tüdrukuid. Motivatsioon on tihti veel tugevamgi kui poistel.  Kaks meie tüdrukut – Karola Purgats ja Alesja Kiuru – mängivad edukalt Eesti koondises. Meie jalgpallurid esinevad erinevatel turniiridel Eestis ja seisavd Jõhvi au eest.

Missugune on Fööniksi spordibaas?

-Meie treenime Jõhvi linna staadionil. Kasutame ka kinnist halli ja kooli staadioni Jõhvis. Talvel treenime ka Kohtla-Järvel. Treeninguid viivad vanusegruppide järgi läbi 6 treenerit.

Sergei, laste motivatsioonist võib aru saada, kõik tahavad saada kas Streltsovideks või Jašiniteks, aga vanemad inimesed, milline on nende motivatsioon?

-Kõik, sealhulgas ka veteranid, mängivad enda lõbuks. Nad tulevad staadionile mitte ainult palli lööma, neil on mida teineteisele öelda, suhelda ja veeta koos mõnusalt aega. Kõge vanem veteran, Pavel Nikolajevitš Lukjanov, on 78 aastane. Kõige noorem veteranide grupis on pisut üle neljakümne.  Pavel Nikolajevitš on minu jaoks meie jalgpalli au, mõistus ja südametunnistus. Kogu tema elu on seotud jalgpalliga, millega ta on seotud juba 70 aastat. Ta töötas Kohtla-Järve spordikoolis treenerina, keskkoolis kehalise kasvatuse õpetajana, mängis ise jalgpalli olles mitmekordne Eesti jalgpalliturniiride meister. Kui meil käisid Nõukogude Liidu  jalgpalliveteranid, siis ta mängis isiklikult Streltsovi vastu. Veteranid käivad juba 12 aastat laupäeviti Jõhvi staadionil treenimas.  Vaatamata vanusele on nad säilitanud jalgpalli hasardi. Jalgpalliväljakul annavad veteranid tunni klassikalisest jalgpallist. Neid jälgides võib õppida, kuidas pall vastu võtta, teda töödelda, passida. Ja veteranid ei jaluta väljakul, vaid mängivad ja vahel juhtub, et löövad teineteisele vastu jalgu.

Kas see pole kahjulik?

-Kasulik! Meie veteranide meeskonnas mängivad vennad Koganid – mõlemad arstid. Üks neist sai just hiljuti vastu jalgu. Aga midagi, mängib edasi.

Tuleme tagasi klubi juurde. Millised probleemid seisavad klubi Fööniks ees ja kuidas need lahendatakse?

-Ütleme nii, mitte probleemid, vaid raskused. Kuid inimesed need probleemid loovadki, et neid edukalt lahendada – Naerab Sergei. Sellel aastal osalesid veteranide turniiril meeskonnad Jõhvist, Kohtla-Järvelt, Sillamäelt, Narvast, Tallinnast. Arusaadavatel põhjustel ei osalenud meeskond Ivangorodist. Ja Sergei Ivanovile esitatud küsimus ongi selline arusaadavatel põhjustel.

Sergei, kas poliitika segab kõvasti sporti?

-Segab. Kui sellele tähelepanu pöörata. Kõikides tingimustes tuleb teha ausalt oma tööd, keskendudes peamisele – mille jaoks seda kõike teha!

Peale jalgpalliklubi juhtimist on Sergei Ivanov ka Eesti dessantnikute ühingu Svir juht, mis omakorda on rahvusvahelise dessantnikute ühingu liige. Turniir toimub enne VDV ehk dessantnikute päeva 2. augustil, kas see organisatsioon on veel elus või ei?

-Eesti dessantnikute ühing on elus ja pole kuhugi kadunud. Nagu ütles üks vanur – Ärge lootkegi! Korraldatake kohtumisi ja teisi üritusi.

Aga miks siis jalgpallurite särkidel pole dessantniku Mihhail Rumjantsevi nime, vaid on kirjutatud Jõhvi Jalgpallikeskus?

-Sellel aastal kutsuvad meie veteranide särgid rahvast toetama jalgpalli kinnise halli ehitamist Jõhvi, millest peaks saama Ida-Virumaa jalgpalli keskus. See on praegu kõige olulisemaks probleemiks, et keskus tuleks ning sellest sõltub kogu meie jalgpalli tulevik. Peame tegema kõik, et meie lapsed saaksid treenida heades tingimustes siin Jõhvis kohapeal – räägib Sergei Ivanov. Riik on raha eraldanud. Vajalik on kohaliku omavalitsuse toetus ja soov projekt ellu viia.

Laupäevasele turniirile tulid paljud veteranid oma laste ja lastelastega.  Veterane tulid toetama samuti Sergei tütar ja tütrepoeg. Nad on perekonna jalgpalli dünastia jätkajad. Enne vanurite turniiri algust panevad noored väravatesse oma vanemad, seejärel vahetavad kohad. Ranged kohtunikud Sergei Vinogradov Sillamäelt ja Rinat Valiulov Kohtla-Järvelt vilistavad ja meeskonnad lähevad rivistusele. Algavad mängud. Ütleme kohe alguses, et võidu saavutas meeskond Orbit-Lokomotiv Jõhvist. Teine koht on Sillamäe meeskonnal. Kolmas koht Jõhvi meeskonnal Eliit. Kui aga rääkida suuremas plaanis, siis selle laupäeval võitis ikkagi „Sõprus“. See siiras embamistega kohtumine andis veelkord tunnistust, et tegemist on ikkagi väga heade spordisõpradega ja rõõmuga kohtuda sellises mängus omavanustega. Pavel Nikolajevitši Lukjanovit – kõige vanemat jalgpalli veterani tervitati erakordse vaimustusega. Juuni lõpul sai ta 78 aastaseks, tulles alles operatsioonilt jättis ta seekord mängu vahele. Kõik jalgpallurid püüdsid teda ergutada ja soovisid kiiremat taastumist. Tema aga lubas juba järgmisel aastal kindlasti turniiril osaleda. Ida-Virumaa  jalgpalli veteranid mängisid särkides, mis kutsusid üles toetama Jõhvi Jalgpallihalli ehiatamist. Nende linnades on samasugused probleemid, mida võib üheskoos lahedada.

Jevgeni Kapov

 Autori foto