Jõhvi linn muutub iga aastaga üha suuremaks turismimagnetiks. See tees pole sugugi reklaamlause või hea pildi loomine. Jõhvist on viimasel ajal palju kirjutatud, kommentaarid lehelugude juurde või sotsiaalmeedias tõestavad Eesti inimeste soovi, külastada Jõhvi linna ja kogu Ida-Virumaad. Nende positiivsete hinnangute kõrval leiame ka negatiivseid ütlemisi. Eks igal inimesel on õigus oma arvamusele.

Minu arvates on Jõhvil hea turismi tulevik. Kui lisada veel veidi armastust, fantaasiat ja osavat kätt, siis on see tulevik veel huvitavam – Maailmas leiame mitmeid linnu, kus polegi erilist ajalugu, kuid seal on suudetud tekitada tõmbekeskused arvukatele turistidele. Alati on võimalik luua midagi arhitektuuriliselt originaalset, püstitada huvitav art-objekt või korraldada põnev kultuurisündmus. See kindlasti meelitab tuhandeid inimesi.

Tegelikult Jõhvi on klassikaline „ühe tänava” linn. Linn saab alguse ringsõidul Tallinna poolt ja lõpeb Kontserdimajaga. Tõesti meil pole siin linnust-lossi ega vanalinna, tavaliselt on just sellised objektid turistidele eriti huvitavad. Aga Jõhvis on linna vanim hoone – Luteri kirik. Kirik on ehitatud XIII sajandil. Kirikus on kaks orelit, samas hoones asub muuseum.

Ei tohi unustada ka Õigeusu kirikut. Just siin alustas oma vaimuliku teenistust teada-tuntud Aleksius II. Nüüd on kiriku hoovis püstitatud Patriarhile ausammas. Paljud palverändurid, kes külastavad Kuremäe kloostrit, käivad ka Jõhvi kirikus.

Jõhvi üheks turismi miinuseks on mere, jõe või järve puudumine. See on reaalsus, kuid tasub meenutada, et olid ajad, millal Jõhvi tiikidel sai paadimõnu tunda. Kunagise restorani „Neptun” juures oli väike oja, seal sai alguse tiik, kus sai isegi kalastada. Tegelikult on võimalik taastada kunagine tiik ja tekitada sellega kena puhkeala. Jõhvil on kindlasti vaja oma SPA-hotelli, mis samuti teeniks turismi eesmärke.

Jõhvis on ka parajalt palju erinevaid mälestusmärke. Hirve kuju võtab ringteel vastu sissesõitjat, pilku püüab „siil”, mis nüüd on paigaldatud raamatukogu ette. Tegelikult linnas on veel üks siil – „siil-balletitantsija”, see kuju on Kontserdimaja ees. Jõhvi on saanud kuulsaks oma persekujuga. Luteri kiriku juures asub Vabadussõja sammas ja keskväljaku ääres on püstitatud Vabadussõja sangari, kindrali Aleksander Tõnissoni ausammas. 2018. aastal sai Jõhvi sarnaselt Sillamäele ja Narvale nn kineetilise rukkilille skulptuuri.

Jõhvi Kontserdimaja meelitab erinevate kultuuriüritustega, millest paljud on saanud linna kultuuriliseks kaubamärgiks – Loomepada, balletifestival jne. 2020. aastal avati kontserdimaja ees Muusikaväljak, siin on ka kuulsa kinomehe Kaljo Kiisa mälestusmärk.

2020.aastal MTÜ Progress Center pani kokku kolmekeelse internetikeskkonna Jõhvi Urban Quest (www.progresscenter.eu/quest/), kus 90. minuti jooksul on võimalik  tutvuda Jõhvi ajalooga ja mälestusmärkidega. Samal aastal avati Jõhvis ainulaadne jalgpallimuuseum, selle idee taga oli kohalik jalgpalliklubi “Phoenix”. Muuseumi avamine ja sümboolse mälestusmärgi paigaldamine tähistas Eesti jalgpalli 100. aastapäeva.

2021. aasta kaasava eelarve algatuse raames on oodata huvitavaid projekte. Kindlasti peaksid nende projektide seas olema sellised projektid, mis toovad linna turiste. Heaks uudiseks on see, et vallavalitsus soovib saabunud aastal rajada Eduard Bornhöhe väikepargi (skvääri).

Jõhvi vajab pidevalt arendamist, see on meie ühine töö. Ühiselt saame Eesti tordile asetada selle viimase marjakese – magusa jõhvika Jõhvi maitsega.

Vladislav Naumov