Jõhvi Vene põhikooli õpetajat, Jõhvi Spordikooli treenerit, Kergejõustikuklubi Visa ja Kohtla-Järve Kergejõustikuklubi Atleetika juhatuse liiget, aasta huviõpetajat 2020 ja veel mitmete tiitlite, spordimedalite ja karikate omanikku Viktor Predbannikovi tunnevad paljud. Nädalaleht Panorama palus kohalikul spordilegendil rääkida lugejatele oma elust ning arutleda spordielu saavutustest ja arengust Jõhvis.

– Arusaadavalt ei võimalda ajalehe artiklimaht kirjeldada kogu teie elu ja sportlikke saavutusi, treeneri rõõme ja kibedaid kaotusi.Tehke palun valik nendest sündmuustest, mis on teile eriti tähtsad.

– Esmalt ütlen veidi pateetilise lause: sport on minu elu mõtte. Aga see on just nii! Tulin spordi juurde koolis 5. klassis. Otsustasin minna korvpallitrenni. Aga juhtus nii, et korvpallitreener oli just minu tuleku päeval võistlustel. Saalis käis kergejõustikutreening ja mind „meelitati” kergejõustiku gruppi. Peale keskkooli sai minust Volgogradi kehakultuuri instituudi tudeng. 1985. aastal algas minu elus Kohtla-Järve/Jõhvi aeg.

Arvan, et minu elus on tähtsal kohal sellised treenerid ja õpetajad, nagu Maia ja Viktor Višnjovid, Adolf Meng, Jevgeni Terentjev, Aleksandr Hvorõhh ja Leonid Brjuhhov.

Alustasin tööd treenerina Kohtla-Järve laste-ja noorte spordikoolis, 1990 aastast on minu põhitöökoht Jõhvi Vene Põhikoolis. Olen eelkõige kehalise kasvatuse õpetaja ja siis alles treener.

– Millised spordialad on teile veel meele järgi? Kas jätkub aega tegeleda mõne muu sportliku tegevusega? Jalgpalliharrastaja olen juba üle 35 aasta. Nüüd olen juba kohalikus jalgpalliklubis veteranide koondises. Tegelen veel pidevalt tennisega, vähemalt 2-3 korda nädalas ja seda aasta ringi.

– Kas lektoritöö ja raamatute kirjutamine samuti kuulub elu tähtsamatesse hetketesse?

– 2009. aastal osalesin ühel kergejõustikulektorite koolitusel, sellele järgnesid lektorikutsed erinevatele üritustele, põhiliselt endise N Liidu aladele tekkinud riikidesse.

Aga raamatute kirjutamisele andis tõuke vabatahtlikutöö Sotši Olümpiamängudel. Otsustasin kirjeldada päeviku stiilis seda võrratud elamust, mille osaliseks sain olümpiamängudel. Kokku olen kirjutanud neli raamatut. On veel üks raamat olümpiamängudest, kuid nüüd juba kooliolümpiamängudest. Üks raamat on metoodiline juhend kergejõustikutreeneritele ja koolide kehalise kasvatuse õpetajatele. Ja veel üks raamat on mõeldud lastevanematele. Osa minu raamatuid on ilmunud nii eesti kui vene keeles.

– Räägitakse, et treeneril pole vaja sadat last spordigrupis, treenerile on vaja ühte olümpiavõitjat. Aga see üks tulebki just nende saja hulgast. Tooge mõni näide teie treeneri nö „ühest olümpiavõitjast”.

– Treeneritöö teisel aastal tuli minu õpilane Oleg Martsuk N Liidu meistriks neljavõistlusel, pärast võitis veel mitu rahvusvahelist kergejõustikuvõistlust. Anastassia Semjonova võitis Eesti  meistri tiitli 200 meetri jooksus. Praegu võin olla uhke Deniss Šalkauskase üle. Ta on mitmekordne Eesti meister. Märgin, et Deniss tuli pärast  Tartu Ülikooli meie kooli ja töötab samuti  kehalise kasvatuse õpetajana. Veel nimetan Anna Tipukinat, tema trump on sportlik käimine. Suuri lootusi annab meile noor kolmikhüppaja Savva Novikov.

– Siin on hea võimalus viia meie vestlus Jõhvi spordiarengu teemadele. Te olete selles valdkonnas vaieldamatult arvamusliider. Mida peate eriti oluliseks Jõhvi vallas ja kogu regiooni spordielu korraldamisel?

– Kooliõpilaste jaoks oleme kehalises kasvatuses ühe aasta kindlalt kaotanud. Aga sportlased üritasid hoida sportlikku vormi vaatamata koroonapiirangutele. Esimesed võistlused peale piirangute leevendamist tõestasid, et spordielu täiesti soiku ei jäänud. Isegi on näha väga häid tulemusi ja uusi rekordeid. Toon mõne näite. Anfissa Karjagina Jõhvi klubist Visa sai teise koha Tallinna võistlustel  grupis U18 odaviskes ja ületas oma isikliku rekordi. Rakvere võistlustel võitis Anfissa hõbemedali odaviskes ja pronksmedali kuulitõukes.

Savva Novikov Jõhvi klubist Visa sai grupis U16 Tallinna võistlustel teise koha kuulitõukes, ka tema ületas isikliku rekordi. Võrus toiminud Balti Meistrivõistlustel saavutas 14-aastane Savva mitmevõistluses väärika II koha, kusjuures olid temal konkurentidest parimad tulemused seitsmel alal. Märgin veel auhinnalistele kohtadele tulnud Anastassia Žitkovat (odavise), Jekaterina Žitkovat (kettaheide), Denissi Šalkauskast (jooks).

– Kas uuel renoveeritud staadionil on juba mõni võistlus toiminud?

– Olen seda staadionit oodanud ligi 35 aastat. Viimasel aastal tuli olla mingil määral ehituse kuraator, staadion on kogukonnale väga vajalik. Eriti noortele sportlastele. Korralik staadion motiveerib sportlast. Juba on toiminud XXXIV Jõhvi hüppajate päev, KJK Atleetika noorte heitjate seeriavõistluse 1.etapp, Jõhvi lahtised võistlused. Kohe on tulekul Jõhvi Cup.

– Selgitage, mis loogika peitub Jõhvi võimude otsuses kehtestada munitsipaal spordiobjektide kasutamise tasu. Staadion on ju ehitatud maksumaksja raha eest, see kuulub vallale…

– Tuletan meelde,et esmajoones võeti staadioni renoveerimine ette, et parandada õpilaste kehalise kasvatuse tundide taset. Teiseks oli uuendatud staadioni vaja spordikooli õpilaste treeninguteks ja võistluste korraldamiseks. Spordikoolis õpib üle 100 lapse, siin tegutsevad neli treenerit. On täiesti loogiline, et lapsed/õpilased ei saa treenida koos täiskasvanutega, see oleks liiga ohtlik. Staadioni kasutamine on seotud kindla logistikaga, siin on iga minut ja tund täpselt arvestatud. Kuid leidus 1-2 inimest, kes ei ole nõus kehtestatud tasudega, rõhutan – ülimalt väikese, sümboolse tasuga. Täiskasvanud inimesele jääb alati valikuvõimalus – maksta 1-2 eurot või kasutada tasuta jooksmise võimalusi parkides, terviseradadel, kergliiklusteedel. Jõhvis on selliseid võimalusi väga palju. Lisan veel ka seda, et Jõhvi vallas on oodata sportimise võimaluste laienemist, käib suure staadioni ehitus spordikooli juures. See ehitus peaks saama valmis augustiks 2022.

– Nädalaleht Panorama tänab intervjuu eest! Edu teile ja teie nootrele sportlastele. Jääme ootama uusi medaleid ja auhinnalisi kohti.

Vestlesid Antonina Vaskina ja Jana Kuiv