Ajakirjanduses ja meie igapäevaelus on jäätmeteema jätkuvalt aktuaalne. Räägitakse teadlikust sorteerimisest, kõneainet pakuvad jäätmeveo hinnad. Veidi teadlikumad võtavad sõna taaskasutuse või uuskütuste tootmise teemadel. Erineva tasandi poliitikud on agarad kritiseerima üldist jäätmemajandust ning ettevõtjad kurdavad kõrgete jäätmemaksude üle. Paistab, et jäätmeteema kohta on igal ühel oma nägemus. Nädalaleht Panorama palus rääkida jäätmemajandusest inimesel, kes on reaalselt igapäevaselt seotud jäätmetega – Uikala prügila tootmisjuhil Maksim Danilovil.

Vestlus Maksim Daniloviga algas umbes tunniajalise hilinemisega. Siin aga ei ole Uikala prügila juhil süüd, samal päeval külastas prügilat Keskkonnaameti meeskond ja töökohtumine venis. Loomulikult alustasime vestlust keskkonnaametnike hinnangust. Maksim Danilov teatas, et mingeid rangeid ettekirjutisi ei tehtud. Seaduste või normide rikkumisi ei leitud. Võib ju sellise hinnanguga rahule jääda. Milline on siis kaasaegse pügila igapäevaelu? Kuidas saadakse hakkama tuhandete tonnide jäätmetega? Mida tähendab jäätmete sorteerimise kultuur? Milliseid jäätmeid saab taaskasutada?

Vastustes nendele küsimustele alustab Maksim Danilov jäätmesaaga tutvustust. Ütleme kohe ette ära, et paljud müüdid saavad purustatud. Vestluse geograa a läheb palju laiemaks kui seda on meie kodu prügikonteiner ja Uikala prügila.

Uikala Prügila loodi viie omavalitsuse – Jõhvi linna, Kohtla-Järve linna, Jõhvi valla, Kohtla valla ja Toila valla baasil 1998. aasta jaanuaris. Juba varsti sai selgeks, et munitsipaalomand ja investeeringute puudumine ei teeninud regionaalse prügimajanduse arengu eesmärki. Alates 2004. aastast on aktsionäride ring muutunud ja prügilat opereerib eraettevõte. Seega teenib raha oma investeeringuteks ja palka ligi 80.töötajale prügila omanik. On selge, et see raha tuleb teenuste müügist. Lihtsamalt öeldes sellest rahast, mida makstakse jäätmeveo eest.

Targem inimene ütleb – aga teie ju saate tasu jäätmete edasimüügist. Meile sisendatakse kogu aeg teadmist, et jäätmed on taaskasutuse või uute kütuste tootmise aluseks . Maksim Danilov purustab ka selle müüdi. Uikalas on viimstel aastatel tehtud mahukaid investeeringuid, et muuta prügila kaasaegseks jäätmete töötlemise ja utiliseerimise kompleksiks.

Mingil ajal oli Uikala prügila tööprotsessi üheks osaks Kunda tsemenditehasele jäätmete edastamine. Jäätmed põlesid, andsid soojusenergiat klinkri tootmisele. Kunda jäätmeisu oli tõesti suur, Uikala prügila territooriumile kogunes vajalik varu, et sujuvalt katta Kunda vajadused. Kõik laabus, kuni ühel päeval Kunda teatas klinkritsehhi sulgemisest. Jäätmekütust Uikalast polnud enam kellelegi vaja. Kunda sai koos sulgemisega Euroopa ja riigi abi, nende koostööpartnerid said aga „kinga”.

Eestis kasutatakse jäätmeid soojusenergia tootmiseks veel Irus. Vaatamata kaugusele läheb suur osa Uikalas töödeldud segajäätmetest Irusse. Sellega kaasnevad suuremad kulud. Kohalik jäätmeoperaator on sunnitud pidevalt korrigeerima oma teenuste hindu. Hinnatõus on aga igas mõttes halb lahendus. Hinnatõus ei meeldi ei prügi omanikule, ei meeldi ka poliitikule – kohe ollakse valmis kritiseerima.

Maksim Danilov üleb, et sageli on tema käest küsitud, miks Uikala jäätmeid ei saaks ära vedada kuhugi kaugemale, näiteks Rootsi. Mis see siis on? Konteinerid laeva peale ja rootsi ranna poole. Ärme unusta, et ka siis peame pärast jäätmete utiliseerimise eest tasumise veel kandma ka veetranspordi kulud.

Mõned aastad tagasi osales Uikala prügila mahukas Euroopa projektis, mida koordineeris Poola jäätmekorraldaja. Projekti sisu seisnes suurkogumises ja plastikjäätmete ülaandmises Hiina tööstusele. See roosiline hiigelprojekt purunes koos pandeemiaga.

Me saame kõik aru, et jäätmete kasutamine põletamisel ja uusenergia tootmisel on vaid üks võimalus jäätmetest lahti saada. Taaskasutamine on antud valdkonnas samuti tihti käibelolev termin. Veel lapsena teadsime, et vanarauast tehakse uusi masinaid ja vanapaber on meie uus kaustik. Ilus on lugeda, kui mitu puud saab päästetud, kui paberivabrik kasutab makulatuuri. Kahjuks ka siin on prügila omaniku seisukohast mitmeid veealuseid karisid. Meie teadlik sorteerimine on selle jäämäe väike nähtav osa. Kõikidele on selge, et paberi või papi konteineris peab olema paber, mitte eilne salat või remondist järelejäänud värvipurk. Isegi siis, kui prügilasse jõuab korralikult sorteeritud vanapaber, mida saab ja peab prügilas üle sorteerima ja vastavalt tootmisvajadustele töötlema, võib juhtuda nii, et see paberimass jääb prügilasse pikemaks ajaks nö vahelattu. Pole vaja omada jäätmealast haridust, et saada aru – vanapaber, mida ei ole taaskasutusse koheselt võetud, ei kõlba juba mõne aja pärast uue kaustiku valmistamiseks. Eestis ei ole paberitööstust, mis vajaks suures koguses vanapaberit. Kaugemale vedamine on kulukas, aga ka välismaal on vanapaberi taaskasutamine suures languses. Soomes suleti hiljuti vanapaberit kasutav töötlusettevõte. Selle näitega purustab Maksim Danilov järgmise ilusa makulatuurimüüdi.

Nii need prügilad täituvad. Ladustatakse olmejäätmeid, võimalikku sorteeritud toorainet taastöötlemiseks ja kõike muud, mida oleme jäätmete operaatorile üle andnud. Prügila omanikud peavad investeerima jäätmehoidlate normide täitmisse, vee- ja õhupuhastusse, ohutuse tagamisse jne. Muuseas üheks rangeks normiks on ajutise ladustamise ajapiirang – mitte üle kolme aasta. Uikala prügila maa-alast on veel ligi 40% kasutamata. Lihtne arvestus näitab, et ladustamise võimsusi jagub veel 10 aastaks. See on väga lühike aeg.

Näiteid prügila igapäevaelust on toomisjuhil varrukast võtta. Kahjuks iga näitega purunevad meie teadmised taaskasutusest. Mingil hetkel tuleb arusaam, et leiva hind saab kunagi olema mitu korda odavam sellest kilepakendist, milles me leiba poes näeme. Seega hakkame rohkem maksma kõige eest, mis on mingil määral pakitud, veel hakkame kümneid kordi rohkem maksma jäätmeveo eest ja ka siis ei saa me olla kindlad, et oleme jäätmemägedest pääsenud. Pakend on meie segajäätmete põhiline osa.

Kaupluses näeme küttepelletite pakendeid. Ühed on pakitud läbipaistvasse kilesse, seest paistab paberileht instruktsiooniga ja toote kirjeldusega. Kõrval on euroaluse peal küttepelletid samuti kiles, kuid kilele on peale trükitud värvilised reklaamid, tootekirjeldus ja muu silmatorkav teave. Loomulikult pelletite müüjad soovivad oma kaupa edukalt turustada, ostja „näkkab” erksa pakendi peale. Jäätmekäitleja seisukohast on tegemist kahe erineva jäätmeliigiga. Tavaline kile sobib taaskasutusse. Värvilise prindiga kile paraku uut kilet „ei sünnita”. Nii lihtne see ongi!

Veel üks pakendinäide – sulatatud juust Merevaik. Oli aeg, millal Merevaik oli plastikpakendis, kus tootenimetus oli trükitud otse topsikule. Nüüd on aeg edasi läinud – tootekirjeldus on trükitud paberile ja liimitud topsikule. Sest reklaam müüb! Aga selline tehnoloogia muudab võimatuks pakendi suunamise taaskasutusse, topsik läheb otsemat teed põletamiseks. Vaat sulle kodune sorteerimine ja taaskasutamine!

Sama on ka munarestidega. Meie loogika ütleb, et viskan ära koos paberiga. Tegelikult on munarest biojäätmete konteineri kaup.

Uikala prügila ei ole ohtlike jäätmete operaator. Vastavad teated on trepikodades ja konteinerite asukohtades ammu väljas. See aga ei takista koos olme(sega)jäätmetega kasutatud patareisid ära viskamast. Neid meil kulub küllaga. Väike patarei vales jäätmeliigis võib põhjustada suurt pahandust. Maksim Danilov näitas meie vestluse ajal videolõiku prügila ühest sisekaamerast, kui sorteerimisseadmesse sattus väike patarei. Tulemuseks oli plahvatus, ohtu sattus kallis tehnika ja, mis kõige tähtsam, töötajate turvalisus.

Siin jõuame paljuräägitud tulekahjudeni. Maksim Danilov purustab taas müüdi – Uikala on prügila, kus toimub kõige rohkem tuleõnnetusi. Kes on keegi üldse Eesti prügilate põlenguid üle lugenud? Aga iga 5. klassi koolipoisski teab, et tavaline klaas võib tekitada optilise efekti ja süüdata prügi, kus klaasitükk vedeleb. On see siis metsaalune või aknalaud. Taas sorteerimise küsimus – olmeprügi eraldi ja klaas eraldi. Paistab, et sorteerimisest me peame veel kaua rääkima, enne kui jäätmekultuur saab elunormiks.

Uikala prügilas on tootmisprotsessi aluseks võetud mehhaniseeritud ja osaliselt käsitsi sorteerimine. Täna ei ole õige kasutada mõistet prügila. Uikala on sorteerimiskeskus, kus kasutatakse kõige moodsamat tehnikat ja tehnoloogiat. See nõuab töötajatelt head tehnika tundmist. Selle kõrval eksisteerib endiselt väga raske inimkäte töö. Aga õnneks on neid inimesi, kes tahavad seda vajalikku tööd teha. Müts maha nende ees!

Loomulikult näevad Uikala prügila omanikud neid reaalseid ja esialgu ulmelisi võimalusi, kuidas päästa meid kõiki kasvavatest jäätmekogustest.

Uikala prügila omanikud tegelevad aktiivselt pürolüüsi tehnoloogia kasutusele võtmisega, see võimaldab muuta kuni 90% jäätmetest elektrienergiaks. Tehakse koostööd TalTechi teadlastega, otsitakse võimalusi analoogilise tehase ostmiseks välismaal. Selle juurde käib suur bürokraatlik paberimajandus, isegi teostatakse võrdlusuuringuid jäätmete koostisosade kohta meil ja teistes riikides, kus on juba kasutusel pürolüüsi seadmed. Sellise tehase ülesanne oleks segajäätmete termiline lagundamine (põletamine) ja elektrienergia ning biokütuse tootmine. Seejuures õhusaaste peaks olema null.

Tähtasam on aga ettevõtte sõltumatus turumuutustest ja erinevate jäätmeliikide nõudlusest. Kundaga tekkinud olukord oli heaks õppetunniks.

Peale oma energiakompleksi rajamise on jätkuvalt aktuaalne jäätmete sorteerimine.

Järgmise ringi moodustavad meie tootjad. Seni, kui väike mälupulk on pakendatud labidasuurusesse kahekordsesse pakendisse, ei muutu jäätmemajanduses midagi. Tootja teab, et koos jäätmevõi pakendimaksudega tõstab ta toote hinda ja taas oleme meie topelt maksjad – pakendi hind on meie ostu sees ja kajastub meie prügiveo arvel.

Maksim Danilov märgib kahjuks ka riigi suutmatust reguleerida seda tähtsat valdkonda. Puudub riiklik jäätmeprogramm. Meil valitseb selge prioriteetide ebavõrdsus – esimesel kohal on raha ja kusagil tagapool on loodus. Seda sama rõhutas sotsiaalmeedia vahendusel Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid. President kirjutab: „Mõtlemiskohti on piisavalt, aga selge on ka see, et mõtlemise kõrval on vaja ka selgelt asuda seda sektorit korrastama. Küsimus ei ole isegi niivõrd riigi võetud kohustustes ja antud lubadustes kuivõrd selles, millist kahju me iga päev teeme oma keskkonnale ja puhtale loodusele. Igaüks saab ka oma koduses käitumises siin muutustele kaasa aidata, kuid vaja on ka süsteemi tervikuna oluliselt paremaks muuta. See on juba poliitikute töö”.

Maksim Danilov on kindel, et seda mahukat artiklit meie erineva tasandi poliitikud lugema ei hakka. Nad arvavad, et on jäätmemajanduses ja hindade kujundamises väga teadlikud. Uikala prügila tiim on valmis meie poliitikutele ja omavalistejatele näitama oma valdusi, selgitama tööprotsessi ja rääkima võimalikest arengusuundadest. Koos selle õppekäiguga saavad head külalised ka õhku nuusutada, ladustamise tingimusi hinnata ning oma silmaga näha, mida iga Ida-Virumaa inimene jäätmekonteinerisse paneb. Äkki purunevad veel mõned müüdid!?

Jana Kuiv