Hiljuti veel aktiivselt vallaelu edendanud ja vallakunstnikuna leiba teeninud Ida-Virumaal tuntud kunstnik ja šaržimeister Kalev Prits on nüüd mõnda aega jõudnud sisse elada ka uude noore pensionäri staatusesse.

– Kas pensionile jäämine oli kauaoodatud hetk või ei ole olnud aega sellest mõeldagi? Kuidas tunneb ennast noor pensionär?

– Ei ole nagu selle peale mõelnudki, aga tunne ei ole halb. Tööle minna nagu eriti ei kipuksi, kui siis mõni tellimustöö teha, siis võiks küll veel töötada ja pensionile lisa teenida. Aga tunnen ennast nagu kõik pensionärid normaalselt.

– On siis pension nii hea, et sellest piisab muretuks vanaduspõlve nautimiseks?

– See oli vist küll nali, meie pension võiks olla riigikogu liikmetele palga asemel, nende palgad aga meie pension, vot siis tõesti oleks see nii hea! Meie pension on meie riigi häbi. Toetame Kreeka pensionäre, aga omade peale ei mõtle üldse. Nüüd, kui inflatsioon on lakke tõusnud, ei kujuta ette kuidas pensionärid hakkama saavad. Minul vähemalt on oma ahjuküttega maja, kuigi elektri eest tuleb nagunii maksta. Tahad või ei taha, tuleb kuidagi hakkama saada, et ellu jääda.

– Kas on olnud mõttes hakata kirjutama memuaare või mälestusi? Sinu elu on olnud väga kirev ja seikaderohke. Kindlasti võiks sellest tulla väga huvitav raamat?

– Praegu kirjutavad memuaare juba 30 aastased inimesed. Minul sellist plaani pole olnud, kuigi pidasin mingil ajal kui töötasin Jõhvi linnavalitsuses ka päeviku taolist asja ja sinna sai päris palju huvitavat kirja pandud. Selle peale peaks veel mõtlema.

– See võiks olla sinu joonistatud šaržide ja karikatuuride raamat, palju sa oled selliseid šarže joonistanud?

– Täpset arvestust pole pidanud aga arvan, et üle tuhande šarži tuleb elu jooksul kindlasti.

– Viimasel ajal on väga palju poleemikat tekitanud Jõhvi skulptuuride ja mälestusmärkide asukohad. Eriti, mis puudutab neid kahemõttelisi skulptuure nagu nina ja inimese tagumine kehaosa. Jutt käib sellest, et nad on vales kohas ja nende asukohad peaks praegune vallavalitsus üle vaatama. Mida sina kunstnikuna sellest arvad?

– Kui sa pead silmas Aivar Simsoni tehtud skulptuure, siis ma arvan, et praegu võiks nende asukoht olla hajutatud üle Jõhvi linna. See tagumik võiks küll praegu olla suunatud vallavalitsuse poole, arvestades ka inimeste suhtumist ametnikesse. Nina skulptuur on näiteks tehtud Avo Keerme nina silmas pidades, aga see tagumik oli tehtud samuti ühte Jõhvi linnaametnikku silmas pidades. See pidi sümboliseerima vana viadukti, mis juba ehitusjärgus lagunes. Seda on mulle rääkinud skulptor ise. Tegelikult oli linnal plaanis ja mõttes ehitada mitte viadukt nagu praegu, vaid maa-alune tunnel, mis kahjuks aga ei õnnestunud. Mis puudutab Bornhöele pühendatud skulptuuri, siis minu arvates asukoht kohtumaja pargiosas oli hea valik. Kahjuks on see projekt millegipärast unarusse jäetud.

– Kalev, sa oled töötanud väga paljude Jõhvi linnapeade ja vallavanematega. Keda sellest seltskonnast tooksid esile, kellest aga pole sa vaimustuses?

 – Kindlasti tuleb anda au Aavo Keermele. Tema ajal sai tehtud väga palju ja nii-öelda lõviosa Jõhvi arendamisest. Väga positiivne on olnud ka Tauno Võhmari valitsus. Kusjuures Tauno isegi ei nõudnud sellist punktuaalsust ütleme tööl käimisel, aga nõudis, et kõik tööd ja ülesanded linnas oleksid tehtud õigeaegselt ja korrektselt. Selline suhtumine tagas vallavalitsuse töötajate soovi tegutseda ja inimesed käisid tööl entusiasmiga, see tähendab, et taheti töötada ja lahendada linna probleeme ühiselt. Ei olnud selliseid pingeid, kõik olid kuidagi väga sõbralikud ja heatahtlikud. Eeskujuks oli muidugi vallavanem Võhmar ise, kes juba vara hommikul sõitis Jõhvi linna läbi ja oli kursis kõikide probleemidega. Minu arvates juhiks ei saa õppida, juhiks peab sündima. Võhmari ajal sai samuti Jõhvi arenguks tehtud väga palju.

Praegusest vallavalitsusest midagi sellist rääkida ei saa. Inimesed kurdavad, et ei soovi enam vallavalitsuses käiagi. Lihtinimestest ja valla kodanikest ei hoolita nagu varem. Õhkkond ei ole sõbralik nagu kunagi oli. Sellest pajatavad paljud minu tuttavad Jõhvis, kellega juhtun juttu rääkima.

– Selle pika tööaja jooksul on ka sinu panust linna arengusse märgatud, kui ma ei eksi oled sa autasustatud isegi presidendi teenetemärgiga?

– Ah, nii see on – Arnold Rüütlilt saadud teenetemärk Aleksander Tõnissoni mälestusmärgi eest. Teised teenetemärgid on sõbra Aivar Simsoni poolt antud, mis minu jaoks pole sugugi väiksema väärtusega kui presidendilt saadud. Need on: eesti esimene selgepea rist, suur seaküla rist ja suur lambapea rist.

– Kas Kalev Prits on maalikunstnik-sürrealist või šarži meister.

– Tegelikult on lugu selline, et varasematel aegadel oli rõhuasetus maalimisel, aastatega on ülekaalukaks muutunud karikatuuride ja šaržide joonistamine.

– Kas sa pead ka mingit näituste korraldamise ja läbiviimise arvestust?

– Mina ei pea mingisugust arvestust ja mäletan vast kõige esimest näitust Põlevkivimuuseumis Kohtla-Järve Vanalinnas. Samuti oma viimast Rannu Seltsimajas toimunud näitust. Samuti mäletan oma esimest töökohta Vanemuise teatris pärast Tartu Kunstidekooli lõpetamist ja minu esimest tööd balleti „Uinuv kaunitar“ kujundamisel. Mis mõttega hoobelda, et oled kusagil USA-s korraldanud näitust, tegelikult on see näitus mingis tagasihoidlikus USA vanadekodus. Minu jaoks pole üldse oluline, kui palju neid näitusi on olnud ja kus nad on olnud.

– Kas kunstnikul õnnestub ka oma maale müüa ja kui jah, siis kui edukalt on see läinud?

– Muudatuste keerises müüsin tõepoolest peaaegu kõik oma tööd ja need läksid, kui ma ei eksi, Leningradi. Aga üks huvitav juhtum leidis aset küll kui mulle helistas tuttav kunstnik ja teatas, et ühte minu maali müüdi internetis 90 000 euroga tundmatu kunstniku nime all. Üritasin siis selle internetis üles leida, aga kas selleks ajaks oli maal juba müüdud või müügilt eemaldatud, seda ma ei tea.

– Oled sõbrustanud koolivenna ja skulptor Aivar Simsoniga, kas on olnud ka mingeid ühisprojekte?

– Jah, see kitse skulptuur ongi meie kahe koostöös sündinud. Aivar on küllaltki tuntud skulptor Eestis, tema töid võib kohata nii Tallinas kui mujal Eestis, sealhulgas hulgaliselt ka Ida-Virumaal ja Jõhvis.

– Aivar on läbi teinud Afganistani sõja, sina tunned teda kooli ajast. Kas Afganistani sõda on teda kõvasti muutnud?

– Eks sõda jätab ikka oma jälje. Samas võib-olla läbielatud sõda ja ellujäämine tegigi temast niisuguse isiksuse ja arvestatava skulptori. Kui sõber, ta on mees, kes alt ei vea ja hätta ei jätta. Eks kui kangemat jooki saab rohkem võetud, siis võib temaga ka palju vaielda ja vahel ka pikalt saata, aga sa tead, et homme või nädala pärast on ta jälle vormis ja kõik vaidlused on päevakorrast maas. Sõprust ei saa nii lihtsalt maha juua.

Ütlen ausalt, kunstnikuna on Simmi väga andekas skulptor, tal on oma nägu, oma käekiri ja hea süda. Eelmine vallavalitsus ja minu meelest oli see Keskfraktsioon, kes tegi ettepaneku valida Aivar Simson Jõhvi Aukodanikuks. Kahjuks tuli siis koroona haigus ja enam seda ettepanekut ei tehtud. Minu meelest on ta Jõhvi jaoks palju teinud ja ise Jõhvi poiss. Au ja kuulsust meile toonud üle kogu vabariigi.

– Kalev, sa elad fantastiliselt ilusas kohas Kalvi mõisa lähedal mere ääres, metsade keskel. Kas selline ilus koht ei inspireeri sind uuesti pintslit haarama ja uue hooga pühenduma maalimisele?

– Koht on tõesti fantastiline ja ka privaatne. Siin ei ole vajadust isegi suplemiseks riideid randa võtta. Ujume niisama. Meri tõesti inspireerib, aga praegu püüan natuke puhata ja nautida seda vabaduse olekut, kui ei pea kuhugi kiirustama ja ei ole ka mingeid kohustusi kellegi ees. Kindlasti saabub ka tahe või soov uuesti midagi maalida või joonistada, vot siis ehk alustan puhtalt lehelt ja uue inspiratsiooniga.

– Tänud intervjuu eest ja edu sulle!

Arkaadi Ruubel

Foto eraarhiivist