Naabri vernisaaž

173 Views
Naabrite näitus

Kohtla-Järve näituste Valges saalis avati möödnud teisipäeval kahe kunstniku Aarne Hanni ja Aleksandr Dikušenko tööde näitus. Kunstnike nelikümmend tööd on välja pandud näitusel, mis kannab pealkirja „Naabrite näitus“. Sellise nime valikul on mitu põhjust.

Aleksandr Dikušenko:- Esiteks, oleme Aarnega tõesti naabrid. Teiseks, me mõlemad juhime kunstidekoolide kunsti osakondi: mina Ahtme linnaosas ja Aarne Järve linnaosas. Ja kolmandaks, oleme mõlemad Kohtla-Järve Kunstnike Ühenduse liikmed, mille tegevus on suunatud professionaalsete kunstnike toetamisele. Mis võib olla veel rohkem naabritele omasem.

Millise põhimõtte järgi valisite töid selleks näituseks?

Mina üritasin näidata töid, mida tegin „äärmusliku aja“ aastatel. Tuli välja, et töötasin rohkem maastikumaalidega. Maastikud segasin mõnede minu teise žanri töödega.

Näitusel me näeme kunstnike töid, aga muidu olete te veel ka pedagoogid. Mis on raskem – ise maalida või õpetada teisi, eriti lapsi, maalima?

Kõik on raske.Õpetajal on raske tegeleda loominguga. Tuled koolist koju ja sul on raske vabaneda kooli probleemidest. Kuigi õnnestub ka ümberhäälestuda ja teha midagi oma.

Aleksandr, eelnevalt oli valitsusepoolne katse piirata selliste koolide rahastamist, kas te tunnetasite seda?

Meie pole seda esialgu märganud.

Ekspositsioone hinnates  teil Aarnega andest ja töökusest  puudust pole, aga kuidas on teie lastega, keda õpetate, mida oskate öelda nende kohta?

Kõik lapsed on andekad. Aga kui nad on veel ka töökad, siis kunstil on vedanud! Praegu on lapsed üldhariduskoolides ülekoormatud, seepärast on neil huvikoolides raske õppida, nad tulevad siis väsinutena. Kuid nagu öeldakse, armastus kunsti vastu annab neile uut  jõudu. Ja seepärast austame me oma lapsi väga.

Ärme siiski unusta, et see on kahe kunstniku näitus, aga mitte kahe pedagoogi aruanne.  Kuidas sünnib see, mis jõuab maalidele?

Aga nii sünnibki, ei tea kust ja milleks?

Vahel on soov nostalgitseda, mis on vanust arvestades täiesti arusaadav. Vahel pöördun maastikumaalide juurde mingi oma fantaasia ja „tarakanidega“.

Aleksandr Dikušenko fantaasiad on täis valguse mängu nagu tema maastikumaalidki. See räägib mitte ainult sellest, et Aleksandr on ise valgustatud inimene, vaid ka tema juures õppimine on valgustuslik protsess. Aleksandri vernisaazidega õnnitlesid teda endine õpilane 18 aastane Volodja ja tema ema Svetlana. Pärast kunstidekooli lõpetamist läks Vladimir õppima automaatikat ja telemehaanikat. Nüüd aga mõtlevad Vladimir ja tema ema sellele, et kunst võtab võimust ja soov on muuta  oma tulevik kunsti kasuks.

Näitusele tuli Aleksandr Dikušenko sugulane Artur. Nagu öeldakse, laevalt otse ballile, selle lause otseses mõttes. Artur on merekaubanduse kaubalaeva kapten.  Näitus Valges saalis  jättis talle väga sügava mulje.

Nagu merel ilusal päikesepaistelisel päeval: kõik on üle kallatud valgusega, mis valgub igast kolleegi tööst. Väga huvitav: meie mitte just kõige „valgema ajal“ selline ümbritseva maailma nägemine! Väga õnnelikud lapsed, kes õpivad sellise pedagoogi juures!

Teine „Naabrite näituse“ tegija Aarne Hanni. Kohtla-Järve Kunstnike Ühenduse esimees, Aleksandr Dikušenko kolleeg ja majanaaber sõna otseses mõttes.

Aarne, te olete mitte ainult naabrid, olete kolleegid, mõlemad loojad ja veel sõbrad. Peab ju olema ka mingi konkurents? Vähemalt loominguline?

Muidugi on, aga see on sõbralik ja heatahtlik konkurents.

Milliste kriteeriumite järgi valisite seda ekspositsiooni?

Juba veerand sajandit olen järginud põhimõtet korraldada üks personaalnäitus näitus viie aasta jooksul. Nüüd ongi saabunud järjekordne viisaastak. Valisin viimase aja, või nagu väljendas ennast Aleksandr – „äärmuslikul ajal“ tehtud tööd.

Sellel näitusel on enamuses maastikumaalid. Miks?

Oskan töötada erinevates žaanrites, aga maastikumaalid avavad kunstnikku kõige paremini.

Olete mõlemad kunstnikud, loojad. Teie arvates, mis on keeruline: õpetada lastele maalikunsti, graafikat, voolimist või luua ise teost?

Õpetada lapsi, see on igapäevane töö. Loominguline protsess – see on ise valida teema, tehnika ja realiseerida see. See on väga huvitav! See ongi vabadus!

Seal ees vilgub uus loominguline viisaastak. Aeg lendab märkamatult ja saabub uue näituse aeg. Mis sinna tuleb?

„Inimene mõtleb-plaanib, aga Jumal täidab!“ (vene vanasõna).Mis sinna tuleb, pole veel teada. Kui aga kõik peaks minema nii nagu mõtlen, siis peaksid tulema maastikumaalid ja rohkem keraamikat.

Kolleegid, kunstnikud, inimesed erinevas vanuses. „Matrona“ Leili Pure räägib, et tuli vaatamata palavusele näitusele, et sukelduda jahedusse ja värskusesse, mis kiirgab nende kahe kunstniku Aleksandr Dikušenko ja Aarne Hanni töödest. Suured ja väikesed Valge saali külastajad soovivad sünnipäevalistele tervist ja loomingulisi kordaminekuid…

Varsti on 1 september. Vaatame, kuidas algab uus õppeaasta meie koolides. Kui pandeemia meist veelgi kaugeneb, siis alustame meie laste õpetamist uute jõududega.

Ja alustame ka ise uut loomingulist tööd uute jõududega.

„ Naabrite näitus“ Aarne Hanni ja Aleksandr Dikušenko töödega on avatud kuni 10.septembrini.

Jevgeni Kapov

Autori foto