Põlevkivi setted tekkisid merepõhjas umbes 450 miljonit aastat tagasi. Inimeste vanus, kellest tuleb juttu on „pisut väiksem“: kõige vanem pidas hiljuti oma 100 aastast juubelit. Nende noorus möödus kaevandustes ja karjäärides, kus kaevandatakse põlevkivi. Juba palju aastaid kogunevad enne Kaevurite päeva need kes mäletavad, et olid kunagi kaevurid, lihtsalt kaevurid. Mitte kaevurid-energeetikud, mitte kaevurid-keemikud, aga tootmisettevõtte Eesti Põlevkivi kaevurid. Täna kuuluvad nad Eesti Põlevkivi pensionäride organisatsiooni, mida juhib Aleksei Georgievitš Kisseljov.

Kaevurite päeva tähistamise eel on Aleksei Kisseljovil muresid täis mitte ainult suu, vaid ka kõik ülejäänu. Kujutage ette, korraga 85 aastasteks saanud kaheksa juubilari hakkavad korraga pidama oma sünnipäeva Kaevurite päeval. See tähendab, et kõikidele sellise soliidse vanuse saajatele on vaja tellida spetsiaalsete eskiiside järgi medalid. Õnneks on Aleksei Georgievitšil nende aastatega kujunenud tihe koostöö meistritega, kes neid medaleid valmistavad.  Tuli oodata, kuni medalite eskiiside väljatöötajad Aleksei ja Jana jõudsid ühele arvamusele medalite disaini osas. Lõpuks tulid nad ühisele seisukohale – konsensusele ja tekkis võimalus küsitleda pensionäride ühenduse juhti Kaevurite päeva ettevalmistuste kohta.

–Tšekistide ja militsionääride kohta öeldakse, et neid pole olemas, samuti on kaevuritega: kui kogemata nimetasin teda endiseks kaevuriks, pidin äärepealt kolki saama. Palju siis on praegu teie ühingus kaevureid pensionäre.

-Aktiivseid veterane on meil 70 ringis. 40 käib regulaarselt koosolekutel. Kokku on veterane üle 100 inimese.  Vanus on väga erinev. 8 inimest tähistavad oma 85. juubelit. On ka üle kaheksakümne ja üheksakümneseid, kes natuke vähem, kes rohkem. Jelena Sergejevna Smirnova sai juba üle 100 aastaseks. Kõige noorem on 65 aastane. Paljudel on maa-alust staaži üle 50 aasta. Kujutate ette, 50 aastat maa all.

–Millest võivad rääkida sellised inimesed, kui tulevad kokku?

-Olete kuulnud, kuidas sõjaveteranid meenutavad oma lahinguid. Nii ka meie veteranid, igatsevad endist vana töökohta. Aga see polnud sugugi kerge töö. Ja „ära neile sõrme suhu topi!“ kritiseerivad põlevkivijuhte, kes lõhkusid ära kogu Eesti põlevkivitööstuse. Kas mäletate meie ringsõitu suletud kaevandustesse kui üks meie kaevur laskus põlvili Viru kaevandusele püstitatud mälestuskivi ette, teie veel pildistasite seda. See kaevandus oleks võinud veel töötada ja anda põlevkivi. Vot nii, ka kõik meie veteranid kahetsevad, et uuel Eestil meie põlevkivi enam vaja pole. Viimasel ajal aga juhtuski see, et ventilaatorite ja päikesepaneelidega kaugele ei sõida.

–Kuidas te arvate, kas põlevkivi ja neid, kes kaevandustes põlevkivi kaevandasid hakatakse hea sõnaga meenutama?

-Küll nad tuletavad meelde ja veel mitte üks kord! Klassik ütles söe kohta, et see on tööstuse leib. Põlevkivi, millest tehakse nüüd õli, on meie tööstusele ja keemiatööstusele mitte ainult leib, vaid leib võiga. Praegused kaevurid imestavad kuuldes millega ja kuidas meie enne töötasime. Ega sotsialistliku töö kangelase aunimetust ei antud ilusate silmade eest! Tänaseks on Eestis ainult üks selle kõrge autasu pälvinud inimene, see on Endel Paap, kes on meie ühingu liige.

–Aleksei Georgievitš. Kujutage minutiks ette sellist hirmsat pilti: päike ei helenda, tuul puhub vaevu-vaevu… Ühesõnaga, nõudlus põlevkivi järele kasvas uuesti. Kust võetakse Eestis kaevureid?

-Ilmselt pöörduvad meie vana kogemuse juurde. Kui oli kaevandustesse kiiresti vaja töötajaid, korraldati kolmekuulised meistrite kursused ja nii olid mäemeistrid valmis.

–Nädal aega on Kaevurite päeva tähistamiseni, kuidas hakate seda päeva tähistama?

-Nagu alati: koduselt ja soojalt, ilma poliitbüroo  aruannete ja ettekanneteta, sõbraliku laua taga. Meid õnnitlevad need, kes leiavad, et nende kohus on tänada vanu kaevureid Eesti majanduse taastamise eest. Teame, et meie juurde tulevad sõbrad Tartu Rahvamuuseumist, kes toimetavad meie ühingu videoarhiivi. Ootame ka meie linnade pensionäride ja veteranide ühenduste esindajaid. „Nukrad-mõtted“ peletab eemale tellitud diskor. Nii et, igavust ei pea keegi tundma!

–Aleksei Georgievitš, teie olete mäeinsener kolossaalse staažiga. Kuid väga paljud tunnevad teid kui suurepärast giidi. Kas teie hobi ongi see mis mõjutas teie veteranide ühingu sellist aktiivset tööd. Paljud püüavad sattuda teie poolt korraldatavatele väljasõitudele, ekskursioonidele. Tuletage meelde midagi erilist, mis on juhtunud sellistel ekskursioonidel.

-Oo! Ma ei mäleta täpselt aastat. Sõitsime Puškini mägedesse. Ise teate Mihhailovskoje, Trigorskoje – rahvast murdu üle maailma. Ja  tulevad bussist välja meie aukaevurid sellises pidulikus riietuses, kaevurimütsides, ordenitega rinnas. Välismaalased, saades teada et need on teenelised kaevurid Eestist, ei lasknud meid ennem ära kui said meiega pildistada. See, mis oli Sankt-Peterburgis teate isegi, käisite tookord meiega kaasas.

–Jah nägin! Ja suure heameelega tuletan veelkord meelde. Kuidas Marsiplatsil igavese tule juures istusid hulkurid – bomžid. Lamavad, soojendavad ennast ja teevad tulel mingit sakuskat. Teie pensionärid olid sellest häbematusest nii üllatunud. Tuli nende juurde Vladimir Reško, aukaevuri mundris, kes ütles neile sõnu valides kõik, mis mõtles nendest. Bomžid hakkasid vabandama, korjasid enda järel oma kompsud ja kadusid.

–Kuid kõige naljakam oli see, et eemal seisis miilits (siis veel politseid polnud), kes vaikselt jälgis bomžide häbematut käitumist, pärast palus pildistada koos Reškoga… Ühesõnaga, ei vanane hinges meie veteranid!

Jevgeni Kapov

Sautori foto