Evelin Danilov: “Laste võõrandamine perest – valu kõikidele“

73 Views
Evelin Danilov

Nagu väidavad spetsialistid, tulenevadkõik laste probleemid kõigepealt perekonnast. Jaükskord ilmuvad lävele sotsiaaltöötja ja politseinik, et ära võtta ebarahuldavates tingimustes kasvav ja kasvatatav laps (tavaliselt  kõik peres elavad lapsed)- sellest  ja kõigest muust, intervjuus Kohtla-Järve abilinnapea sotsiaalküsimustes Evelin Daniloviga

Laste äravõtmine perest (võõrandamine) – see on ju omamoodi „hukkamine“?

Seda võib mõista ka niimoodi, kuid see „hukkamine“ on lapse või laste heaolu ja päästmise nimel.

Kas see heaolu ei võrdu suure traumaga, mis tehakse lapsele?

Niisama ju last perest ära ei võeta, seda tehakse kõige äärmuslikumal juhul.

Ja millisel juhul täpsemalt?

Kui ei ole enam teist väljapääsu. Kui kõik on juba nii käest ära lastud ja lapsi lihtsalt pole enam võimalik sellesse peresse jätta, ehk jätta suurde ohtu. Lapsevanemad, kes on sügava alkoholi või narkosõltuvusega inimesed. Või näiteks emal on uus sõber, endine vang, kes teda ja tema last regularselt peksab. Kusjuures toimub mitte ainult füüsiline vägivald vaid ka seksuaalne, kui külla tulevad onud ja tädid, aga juhtub, et vägivallatseb ka lapsevanem ise ja sugulased. On olemas suitsiidile kallutatud lapsed. Nemad ähvardavad ennast tappa. Meil on tüdruk, kes hüppas talvel lumehange, et ära külmuda ja ära surra. On ka neid, kes tahavad alla hüpata kõrghoonetelt, samuti lõigata veene või pussitada ennast. Meil on lapsi, kes reguaalrselt lõikavad oma käsi ja me kunagi ei tea, millal haav osutub liiga sügavaks. Enesetapu soovid tekivad just hooletusse jäetud perekondades ja perekondlikel põhjustel. Vahel on laste närvisüsteem nii ära rikutud, et isegi pärast lapse üleviimist normaalsesse keskkondaei suuda ta rahuneda. Laps vajab põhjalikku arstiabi, mitte psühholoogi aga psühhiaatri abi. Kahjuks on Eestis järjekorrad laste psühholoogide juurde umbes kolm kuud. Ja ei olegi sellist valmisolekut töötamiseks selliste lastega. Meil olid juhtumid, kui last oli vaja viia psühhiaatri juurde, aga meile öeldi, et kohti ei ole ja vastu võtta ei saa. Meie aga tõime lapse just suitsiidi katselt, kui ta kavatses aknast välja hüpata ja käes veel suur nuga… Muidugi tulekssellise tasemega probleeme lahendada riiklikul tasandil, millest pidevalt räägime kõrgemates instantsides. Arutasime ka probleemi naaberomavalitsustega ja leidsime, et peame üheskoos pöörduma riigi poole abi saamiseks. Kuidas käituda, kui kohti haiglates ei jätku, kui ei ole laste psühholooge, aga olukord on küllaltki kriitiline. Seda enam, et suitsiidijuhtumeid on palju. Ja vanused väga erinevad (9,10,13,14 aastat). Meil õnnestus viimasel ajal pääasta 6 last, kes praktiliselt elasid nöör kaelas.

Kui tihti tuleb kasutada sellist hukkamise meetodit?

Kahjuks tihti. Seda soodustab ebarahuldav sotsiaalne keskkond, suur kasvav tööpuudus meie linnas, mis negatiivselt mõjutab elatustaset ja neid keerukaid tekkivaid olukordi perekondades. Ühel juhul peame tegutsema kiiresti ja operatiivselt, midagi selgitamata ja arutamata, et võtta ära lapsed nendest perekondadest, kus neid ähvardab reaalne oht. Teisel juhul teeme seda siis,  kui pikaajalise jälgimise tulemusena midagi paremuse poole ei liigu. Tavapäraselt kutsume pereliikmed vestlustele, mida me nimetame ümarlauaks, milles osalevad peale meie sotsiaalteenistuse ja minu ka sotsiaalameti esindajad ja politsei töötaja. Siin lahendame palju küsimusi- nii toetuse andmist kui ka psühholoogi või tugiisiku abi andmist peredele. Samuti esitatakse lapsevanematele konkreetsed soovitused – kohustused ja ülesanded. Kui nad neid ei täida, siis tekibki vajadus laste võõrandamiseks sellistest perekondadest. Muuseas, meil on olemas sellised volitused, mida isegi ei ole politseil: otsida läbi tuba või magamistuba, heita pilk külmkappi, kas seal ikka on piisavalt toiduaineid laste toitlustamiseks, vaadata diivani alla või kappi. On olnud juhtumeid, kui voodi alla olid ennast ära peitnud kas narkomaan või alkohoolikust külaline. Meil on olemas veel üks põhjus  lapsi ära võtta ja paigutada lastekodusse või pere tüüpi kodudesse, mis on vastastikusel kokkuleppel. Seda rakendame siis, kui vanemad ise tunnistavad, et ei suuda hakkama saada eluraskustega ja laste kasvatamisega, et neil on vaja aega, et ennast kokku võtta raskuste ületamiseks. Tavaliselt antakse  neile selleks 90 päeva. (Omamoodi hingetõmbe aeg). See on aeg, kui lapsed elavad lastekodus. Sellisel juhul ei võeta ära vanemlikke õigusi ja kui peres kõik laabub, tulevad lapsed tagasi koju. Tihti juhtuvad sellised olukorrad raskete abielulahutuste tagajärjel, kui emad langevad sügavasse depressiooni (moraalselt ei saa isegi voodist tõusta). Sellisel juhul on lapsevanemale endale vaja osutada abi, isegi meditsiinilist ja psühholoogilist abi. Vahel on jälle olukordi, kus peres on 4 last, aga ema on haige – erivajadustega. Kodus on lõpetamata remont ja väga halvad elamistingimused. Sellisel juhul ema ise kirjutab avalduse, et koostöös sotsiaalametiga annabvabatahtlikult lapsed 90 päevaks lastekodusse. Nende päevade eest maksab linnavalitsus lastekodule 1800 eurot kuus ühe lapse eest. Samuti tagame lapse emale nii tugiisiku kui kõik teised vajalikud spetsialistid, kes aitavad emal taastuda. Paljud võtavad pärast seda ennast kokku ja suudavad ise edasi toimetada. Õnneks tulevad paljudele appi ka sugulased, teevad ära remondi või veel midagi väga vajalikku. Meil on praegu kaks peret, kes said sellist abi ja lapsed võeti tagasi oma perre.  Meil pole eesmärki lapsi niisama lihtsalt perest võõrandada või ära võtta, meil on vastupidi heameel, et paljud, isegi alkoholi ja narko sõltuvusega vanematel õnnestub sellise abi kaudu taastuda ja lapsed tagasi perre saada. Muidugi, nad jäävad veel mitmeks aastaks meie kontrolli ja vaatluse alla. On ka teistsuguseid olukordi, kui me võtame kuueks kuuks laste hoolekande enda peale. Siis teeme tööd lapsevanematega ja saadame ka lapsed mõneks kuuks lastekodudesse, kust nad tulevad hiljemperedesse tagasi, kui on täitnud kõik nendele püstitatud nõudmised ja ennast parandanud vajalikul tasemel. Vahel on ka selliseid juhtumeid, et vanaema kasvatas erivajadusega last,aga tervislikel põhjustel hakkas see käima üle jõu ja laps tuli üle viia lastekodusse.

Kas ei rikuta sellga lapse õigusi kui nad võetakse ära peredest?

Ei, seadus lubab seda teha. Peale selle peab olema kohtuotsus esmase lapsehoolduse kohta, mis langetatakse ühe ööpäeva jooksul. Ilma kohtu otsuseta võime paigutada ta ajutiselt laste varjupaika kuni 72 tunniks, esitades seejärel dokumendid kohtusse. Ja kui kohus otsustab meie kasuks, siis saame pooleks aastaks  õiguse laste hooldamiseks ja saadame lapsed või lapse lastekodusse kuueks kuuks.Kusjuures lastekodud on mitte ainult Kohtla-Järvel, vaid ka Tallinnas, Tartus, Sillamäel, Narvas, kus samuti viibivad Kohtla-Järve lapsed. Põhitaotluse peame esitama kohtule pärast ühe kuu möödumist, kas see on ajutine või alaline lapse võõrandamine. Siis hakkame tööle lapsevanematega, aitame neil muutuda, end parandada, et siis nad saaksid taastada oma vanemlikud õigused. Ja on ka selliseid, kellel oleme aidanud seda teha. Kuid mitte kõik lapsevanemad ei soovi taastada oma vanemlikke õigusi ja tagastada oma lapsi. Selliste, just väikelaste puhul, me püüame leida lastele uued täisväärtuslikud perekonnad, kuid Eestis seda teha on äärmiselt keeruline.

Kas ka lapsed ise pöörduvad sotsiaalteenistuse poole palvega, et neid tagastataks oma peredeja vanemate  juurde?

Üks olulisi põhimõtteid meie töös ongi laste arvamus. Ükskõik kui vana laps ka ei oleks, alati küsime tema arvamust. Kuid me ei küsi, kas ta tahab jääda oma vanemate kodusse, sest siin on selge, et nad valivad oma kodu, isegi kui ta on väga viletsas seisundis. Laps võib-olla polegi paremat kodu näinudki. Kuid tihti, elanud mõnda aega pere-tüüpi lastekodus, laste arvamus muutub, sest süüa antakse piisavalt. Esmalt sinna sattunud lapsed paljud söövadväga palju. On puhtad riided, jalanõud ja hoopis teistsugune elu, teistsugune valgus. On selliseid, kes tahavad tagasi koju ja on ka selliseid, kes ei taha tagasi koju minna. Muuseas, isegi väiksemad lapsed avaldavad oma arvamust kirjalikult – mis oli nende kodus hea ja mis halb, kuid mõned varjavad negatiivseid külgi.

Ilmselt perest ära võtmise (võõrandamise) protsess on väga raske?

Jah, see on valu kõikidele. Tihti ei nuta ainult väikesed lapsed ja lapsevanemad, vaid ka meiesotsiaaltöötajad ja isegi naispolitseitöötaja. Kui aga toimub lapse ära võtmine koolist, siis ka kooli psühholoog ja kooli sotsiaaltöötaja. Meie jaoks on see samuti raske psühholoogiline trauma, kui ka meil on vaja hiljem taastuda, mis samuti jätab oma jälje ja jääb meile kauaks südamesse. Abstrogeeruda pole võimalik.Seda teeme mitte ainult oma ametialaste kohustuste raames, vaid kui emad, kellel on samuti lapsed, kui raske on sellel lapsel või lastel. Saame aru ka sellest, et kui me seda ei tee, kelleks siis võivad kasvada need lapsed kui nende vanemad on alkohoolikud või narkomaanid. On ka selliseid lapsevanemaid, kes kipuvad meile isegi kallale ja ähvardavad meid. Võtab aega, enne kui laps hakkab aru saama, miks ta perekonnastäravõeti(kuidas seda ka temani toodi)

Kas alati saadetakse lapsi varjupaigast lastekodusse?

Tavaliselt jah, aga on ka juhtumeid kui lapsevanemad paluvad jätta neid varjupaika ja lubavad kindlasti ennast parandada ja paremaks muutuda. Ka siin tuleme me neile vastu. See on ju tore, kui lapsed lastekodusse sattumata tulevad uuesti koju tagasi.  Oli juhus, kui isa pärast seda kui võeti ära laps,tegi väga musta ja koristamata korteris kolme päevaga ära remondi. Pole vaja isegi mingisugust kapitaalremonti, vaid et seinad ja põrandad oleksid puhtad. Piisab tapeedist, värvist ja pahtlist. Kasvõi tehaära elementaarne koristus või puhastustöö.

Kui laps on varjupaigas või lastekodus, kas ta tohib kohtuda oma vanematega?

On erinevaid olukordi: kui lapsed tulevad oma koju või lapsevanemad tulevad laste juurde lastekodusse või varjupaika. Kõik toimub eelneva läbirääkimise teel. Näiteks laps tahab käia kodus, siis täidetakse ametlik avaldus-taotlus, kus märgitakse aadress, kes vastutab lapse turvalisuses eest ja kes toob ta tagasi lastekodusse või varjupaika. Meil oli näiteks üks ema, kes käis laste juures iga nädala laupäeval ja tõi neile küpsetatud kooke ja muidugi kõik lapsed tahtsid koju tagasi. Ei jäänud ka sotsiaalteenistusel märkamataselle ema käitumine kodus, kus taastus puhtus ja kord ning tulemuseks said kõik lapsed uuesti ema juurde tagasi koju. Kuid meiepoolne järelvalve jätkub veel mitu aastat. Tugiisik jätkab kodu külastamist ja pere nõustamist.Jätkame ka abi osutamist sellistele peredele.

Kas tagasiside on alati positiivne?

Kaugeltki mitte alati. Palju tuleb kirju lapsevanematelt, kus on kirjas: „Jätke meie perekond rahule!“Mul on alati soov neile vastata, et palun ärge tekitage selliseid olukordiise. Tehke võimalikult kõik nii, et me ei tuleks teie juurde. Meil ei ole mingit muud huvi kui kaitsta lapsi ja nende elu. Ja kui seda rikutakse, siis oleme sunnitud juba sekkuma.

 Lõpetuseks: võimalik, et soovite veel midagi öelda?

Et kõik inimesed oleksid tähelepanelikud, mida varem me tuvastame ohu meie lastele ja see jõuab meieni, seda kiiremini saame reageerida ja appi tulla, et poleks vaja lapsi perekonnast ära võtta. Ja see puudutab mitte ainult naabreid, sugulasi, tuttavaid vaid ka inimesi, kes satuvad sellistesse rasketesse elulistesse olukordadesse. – ei ole vaja karta ja häbeneda tulla meie juurde abi järele. Meilt on alati võimaliksaada nõu ja abi. Me kontrollime alati saabuvat infot ja see jääb anonüümseks. Meie jaoks on kõige tähtsam – abi andmine lastele ja peredele. Jakõige tähtsam – tuleb teha koostööd meie sotsiaalteenistusega, et väljuda elus ettetulnud kuristikest.

Antonina Vaskina

Autori foto