Kas võitlus korruptsiooniga või võitlus võimu pärast?

344 Views
Jevgeni Saltõkov

Korruptsiooniskandaalist Kohtla-Järvel on viimasel ajal erinevates meediaväljaannetes palju  kirjutatud, teemat on arutatud televisioonis ja aktiivne arutelu käib sotsiaalvõrgustikus. Ka mina otsustasin oma arvamuse  Kohtla-Järvel toimuvast välja öelda.

Vaatasin Eduard Odinetsi intervjuud ERR-i kanalis 12.10.2022.a. Põhiteema on loomulikult mõjuvõimuga kauplemine. Ja esmapilgul tundub, et  poliitik räägib ilusasti, kuid minul, kes ma ise olen selle „süsteemi sees“, tekib kohe massiliselt küsimusi ja kahtlusi. Kõigest sellest järjekorras.

Pärast toimuvaid valimisi teevad erinevate parteide ja valimisliitude esindajad erinevaid koalitsioone, moodustavad ühtse meeskonna, otsivad toetajaid. Reeglina püüavad kõik osapooled pärast läbirääkimisi pakkuda juhtivatele ametipostidele võimalikult rohkem kandidaate just nende meeskonnast. Nii on korraldatud poliitika – nii vabariigi kui ka kohalikul tasandil. Seoses sellega tekib kohe küsimus, kuidas töötab sellisel juhul paragrahv mõjuvõimuga kauplemise mõttes. Minul tekib selline mulje, et politsei võtab iseseisvalt vastu otsuse, kelle suhtes seda kriminaalseaduse paragrahvi kasutada. Täna on need 17 inimest linnavolikogust ja linnavalitsusest, aga homme võib selleks osutuda ükskõik milline inimene, keda valiti mingisse nõukogusse või ametikohale. Olen veendunud, et igat otsuseid vastu võtvat poliitikut võib kahtlustada mõjuvõimuga kauplemises.

Nikolai Ossipenko puhul on mõttetu eitada, et lisaks poliitikaga tegelemisele tegeleb ta ka äriga. Aga kas tema on ainus selline? Mille poolest see „hirmus“ Ossipenko erineb teistest poliitikutest. Võimalik, et kellelgi oli vaja teda lihtsalt mustata, aga peale mõjuvõimuga kauplemise pole midagi võimalik ette heita.

Mina töötasin Kohtla-Järve linnavolikogu kolmes erinevas meeskonnas erinevatel aegadel. Tean ilma kuuldusteta, kuidas töötavad Sotsiaaldemokraadid, Kekserakondlased ja kuidas töötab Progress. Mingit survet ega oma tahte pealesurumist ei Nikolai Ossipenko ega Maria Merkulova poolt pole ma veel kordagi kuulnud ega tunda saanud, et kuidas mina peaksin käituma või tegutsema ühes või teises situatsioonis, kuidas ma peaksin hääletama, milliseid kandidaate peaksin toetama. Absoluutselt kõiki kandidaate ühele või teisele positsioonile oleme arutanud ühise laua taga ja oleme välja tulnud ettepanekutega teistele poliitilistele jõududele. Nemad pakkusid jälle omi kandidaate. Seejärel arutasime uuesti, otsisime kompromisse. Kõik üheskoos. Minule pole keegi isegi vähimat mõju, rääkimata survest, avaldanud. Aga minul on millega võrrelda.

Töötades Sostiaaldemokraatidega, Eduard Odinetsiga, tuli mul pidevalt hääletada nii nagu mina ise ei tahtnud. Näiteks, mina ei soovinud toetada planeeritud volikogu istungite sihilikku venitamist. Mina ei soovinud toetada saadikute kompensatsioonist loobumist, kuid ma tegin just nii nagu nõudis liider.  Ma sain ju aru, et kui ma ei toeta meeskonda, siis tulevad halvad tagajärjed. Sellel ajal polnud mul väga suurt poliitilist kogemust ja ma nõustusin. Kas see oli või ei olnud survestamine-mõjutamine? Kas tasub selle eest Eduard Odinetsile esitada kahtlustust?

Kui rääkida Valeri Korbist, siis seal on üldse kõik väga lihtne. Tema korjas reeglina kokku “oma” meeskonna ja teatas, kuidas peab volikogu istungil käituma, kuidas peab hääletama. Harukordsetel juhtudel teavitas igaühte eraldi, millises küsimuses kuidas peab hääletama, millal toetama, millal mitte.  Samasugune skeem on ka linna juhtimisel linnavalitsuses.  Tema samuti ei ähvardanud, kuid kõik said täpselt aru, kui keegi teeb teistmoodi, siis saabuvad tagajärjed. Pole saladus, et olid avalikud vestlused, et kui valimistel piisavalt hääli ei saa, siis vallandatakse olemasolevalt  ametipostilt. Kas see on mõjuvõimuga kauplemine või ei?

Veel üks imelik kahtlustus: “ altkäemaksu võtmine ja andmine regulaarse palga näol.“  Terve linn teab, et omal ajal linna allasutuste kõik ametipostid kinnitas ja kiitis heaks Valeri Korb. Polnud mingeid läbirääkimisi, polnud mingit koalitsiooni, oli Keskerakonna ainuvõim (ehk Valeri Korbi oma), mis kestis aastast 1996. Võib teda kahtlustada altkäemaksu andmises regulaarse palgana?

Pärast 2021. aasta valimisi  olukord linnas muutus. Mitte ükski valimisliit ei saanud piisavalt hääli, et üksinda moodustada valitsust. Keskerakondlased kaotasid ainuvõimu. Volikogus tekkis mitu poliitilist jõudu. Linnavalitsuse töös hakkasid toimuma suured muudatused. Linna juhtimise juures on erinevate erakondade ja parteide esindajaid. Toomas Nael – linnapea, Kristiina Agu, abilinnapea – Keskerakonna esindaja. Vitali Borodin, abilinnapea – Reformierakonna esindaja, Valimisliidust Progress abilinnapea Evelin Danilov. Muuseas, Maria Merkulova on valimisliidu Progress esindaja ja ta on linnavolikogu esimehe asetäitja. Linnavolikogu komisjonide esimehed on erinevate valimisliitude ja erakondade esindajad, aga mitte valimisliidust Progress.

Vitali Borodin töötab linnavalitsuses umbes 8 aastat ja loomulikult sai selle eest ka palka. Seda võib samuti käsitleda kui altkäemaksu saamist Nikolai Ossipenkolt. On ka teine versioon, nagu palk selle eest, et ta osutas Nikolai Ossipenko firmale mingisuguseid teisi teenuseid. Sealhulgas  üks sellistest oleks heakorratööde, tänavate hoolduse hange Kohtla-Järve linnas, mille võitis Nikolai Ossipenkoga seotud firma. Aga kelle hulgast sai üldse valida? Konkursile laekunud avaldusi oli kõigest üks. Mis puutub siia siis Vitali Borodin või keegi teine?

A.Kazakova, A.Dijev, Z.Abbasov ja teised volikogu liikmed (koalitsiooni liikmed), millise teene pidid nemad Nikoli Ossipenkole osutama? Mulle on arusaamatu. Väga imelikuna tunduvad ka Eduard Odinetsi ja Ivetta Sakkart-Linnart üleskutsed kahtlustuse saanud saadikutele lahkuda volikogust lihtsalt kahtlustuse pärast.

Ivetta Sakkart-Linnart on vist juba unustanud oma artikli, mis oli avaldatud portaalis ERR.ee ja kui ma ei eksi, ajakirjas Infopress. Asi selles, et tema isa oli süüdi mõistetud paragrahvidega:

Altkäemaksu väljapressimine, riigisaladuse avaldamine ja kriminaalasja ebaseaduslik uurimisandmete avalikustamine. Oma artiklis seab ta kahtluse alla kohtu õigusemõistmise, viidates, et see kõik on väljamõeldis.  Samas esitab ta küsimuse, kellele on seda vaja?  Palub aru saada, et kõikide süüdistuste taga on elavad inimesed, kellel on valus ja kes tunnevad nende  suhtes tehtavat ebaõiglust. Kui ruttu on selle ära unustanud Ivetta Sakkart-Linnart. Ilmselt ei mäleta ka oma erakonnakaaslaste Jevgeni Solovjovi, Valeri Korbi jt. kriminaalasju, kui nendest keegi vabatahtlikult erru ei läinud. Mis aga puudutab Iveta enda töölevõtmist Karell Kiirabi AS-i, siis siin lõhnab samuti mõjuvõimuga kauplemise järgi.

Aga millised olid Valeri Korbi ja Riina Ivanova arvamused  2015. aastal, kui esimese astme kohus tunnistas Jevgeni Solovjovi süüdi kuritegude toimepanemises.

 „Meie kohtusüsteem lonkab nii tugevalt, et esimese astme kohut saab vähe uskuda, märkis  Postimehele Keskerakonna fraktsiooni aseesimees Valeri Korb, kommenteerides eilset Viru Maakohtu ostust Jevgeni Solovjovi korruptsioonis süüdimõistmises. Omal ajal oli minu vastu algatatud kolm kriminaalmenetlust ja kõik nad lõppesid ei millegagi. Kaks riigikohtu otsust, mis annuleerisid eelmise astme otsused ja kolmas üldse peatati. Jevgeni Solovjov peab vaidlustama seda kohtuotsust järgmises kohtu astmes. Milleks ta peab ära minema. Mina usun õiglusesse ja ise jõudsin riigikohtuni, kus öeldi, et Valeri Korbil on õigus. Kuni pole läbitud kõik kohtu astmed on veel vara rääkida, kellel on õigus ja kellel ei ole. Praegu on meil poolik otsus. Arstide eksimuste  puhul tõstatakse suuri probleeme, aga ka kohtul võib eksimusi ette tulla.“ (Elena Poverina Postimees 29.oktoobril 2015.a.)

   „Mulle tundub et ei pea,- vastas BNS-le Riina Ivanova, kui sai teatavaks Jevgeni Solovjovi korruptsioonikuriteos  süüdimõistev kohtuotsus. – See on esimese astme kohtu otsus ja see on tema isiklik asi, kas ta hakkab seda edasi kaebama. Antud hetkel ma ei ütleks, et ta peab oma ametist lahkuma.“ (BNS 28.oktoober 28.oktoober 2015.a.

Eduard Odinets on ilmselt ka unustanud, et tema meeskonnas on 5-6 aastat tagasi olnud inimene, kellele oli esitatud süüdistus ja olnud ainult kohtuotsust. Ja siis ta ei nõudnud tema volituste peatamist. Kus oli siis Odinetsi põhimõttelisus?

Näete, millised erinevad hinnanguprintsiibid on praktiliselt ühe ja sama olukorra juures, sõltuvalt sellest, kuidas on antud olukorras kellele kasulik. Tähendab, kui sa oled alles kahtlustatav, avaldame sulle umbusaldust. Teises situatsioonis: esitatud on süüdistus, sind on esimese astme kohtu poolt süüdi mõistetud,  tööta edasi, volikogu mandaate ära peata. Ilmnähtavad on topeltstandardid.

Pole kellegi jaoks enam saladus, et kahe vastastikuse oponendi Valeri Korbi ja Eduard Odinetsi vahel on saavutatud rahu ja  viis Sotsiaaldemokraatliku erakonna ja viis Keskerakonna  saadikut üritavad luua uut koalitsiooni. Olemasoleva informatsiooni kohaselt ei soovi Restart vana võimu tagasitulekut, aga selle jaoks on vaja vähemalt 13 häält 25-st.  Võimu haaramise eesmärgil on kõik moodused kasutuskõlblikud. Praegu käivadki inimesed Keskerakonna palvel rahvasaadikuid ähvardamas. Kuidas seda mõista? Keda sunnitakse „õigesti“ hääletama, keda palutakse peatada oma saadiku volitused, et asemele tuleks oma inimene, kes hääletaks „nagu vaja“… Kas see ei ole kuritegu? Kus on  politsei nüüd?  Minu isiklik kahtlustus on see, et politseisse oli viidud kaebus-avaldus, mille taga seisavad Keskerakonna saadikud. On loogiline, et politsei on sunnitud sellele reageerima. Kuid, kas avalduse teinud ja allkirjastanud seltskond on mõelnud sellele, et juurdluse käigus võib keegi ise sattuda järjekordseks kahtlusaluseks kuriteo toimepanemisel?

Mina arvan, et kõik toimuv – see pole võitlus korruptsiooniga, vaid võitlus võimu pärast.

Jevgeni Saltõkov, Kohtla-Järve Linnavolikogu liige