Tänastel päevadel tundub, et isegi kuulus kell millega Valge saali galerii perenaine Helga Kopliorg vernissaažile kutsub, heliseb jõulumeloodiat «Jingle bells» («Helisevad kellad»). Ja Valge saal on pidulikult kaunistatud: seal on kuused, põlevad jõuluküünlad. Ja 45 tööd kahekümne kolmelt Kohtla-Järve Kunstnike Ühendusse kuuluvalt maalikunstnikult loovad piduliku meeleolu. Siis aga helises kelluke ja linnakunstnike tööde aastanäitus on avatud.

Nende jaoks, kes elavad erilises maailmas – värvide maailmas ja loovuse maagias, on iga näitus aruanne linnale ja selle elanikele. Kõigil kulges aasta erinevalt. Ljubov Kovalevskajal näiteks valmis eluolude tõttu vaid kaks teost. Kuid asjata ei öelda: ka vähe võib hinnaline olla. Kohtla-Järve Kunstnike Ühenduse juhi Aarne Hanni sõnul on sellel näitusel kunstnike viimase poole aasta jooksul tehtud tööd.

– Usume, et lõppenud aasta oli meie ühingu jaoks edukas. Tegime aruandlusnäituse, viisime läbi kaks plenääri ja ekspromptnäituse vabas õhus. Ostsime telgi spetsiaalselt selleks, et saaksime seal rändnäitusi korraldada, – rääkis Aarne Hanni.

Ajakirjanik juhtis liidu juhi tähelepanu asjaolule, et enamik näitusel osalejaid on vanuses inimesed. Ja küsis:

– Kunagi saabub aeg jätta hüvasti linna kunstnike liidu praeguse põlvkonna liikmetega. Teie lahkumisega see loominguline organisatsioon lakkab olemast? Või loodate põlvkondade järjepidevusele?

– Kahe aasta jooksul liitus ühinguga viis uut liiget, – paneb oma «viiekopikalise» ka aseesimees Aivar Rihkrand, kes juhib nüüd osalise tööajaga Kiviõli Kunstnike Ühendust. Ja maestro Hanni jätkab:

– Esiteks, molberteid kokku panna ja muuta oma elu – loomingulist ja füüsilist, praegu keegi ei soovi. Aga elu ei seisa paigal, see jätkub meie õpilastes. Siin näete Veronika Pobezhimova loomingut. Ta õppis Kohtla-Järve Kunstide Kooli kunstiosakonnas, seejärel astus Eesti Kunstiakadeemiasse, sai diplomi ja naasis Kohtla-Järvele meie Kunstide Kooli, kuid juba õppejõuna.

– Kas kunstniku elukutse on tänapäeval Eestis populaarne? Kas professionaalne kunstnik saab teenida korralikku elatist?

– Võib. Nagu iga elukutse esindaja, kes töötab aktiivselt ega lama taevasse vaadates ahju peal. Tööd peab tegema!- ütleb Aarne Hanni.

Viimastel aastatel pole olnud ühtegi Kohtla-Järve kunstnike näitust, millel poleks Yury Khorevi töid. Neid täiendavad edukalt tema stuudio õpilaste tööd. Ja milline oli lahkuv aasta Yury enda jaoks?

– Suurepärane. See tähendab, et mul on palju tööd. Praegu lihtsalt ajahädas. Jõhvis Kontserdimaja galeriis on avatud näitus, just naasin Tallinnast, kus osalen jõulunäitusel «Vanalinna lood». Narvas tegime palju loodusmaale. Lühikese ajaga on tehtud palju tööd.

Enamik näitusel osalejatest on elanud Kohtla-Järvel juba aastaid. Yury Khorev on siin elanud kogu oma elu. Ja kuidas hindab ta linna välimust? Millisena näeb kunstnik kõrgendatud tajuga inimesena Kohtla-Järvet?

– Oleneb, millisest punktist seda vaadata, millise nurga alt seda näha. See on provintsilinn, millel on ainult talle omased iseärasused. Selles, nagu kunstnike loominguski, peegeldub elu vorm milles me eksisteerime. Nagu ütles vanakreeka filosoof Herakleitos: «Kõik voolab, kõik muutub.» Nii ka meie elu.

Kaks näitusel osalevat linna Kunstnike Ühenduse matrooni – Leili Pure ja Valve Tiirik ja samuti Aavo Kress leiavad, et Kohtla-Järve oma arengus paigal ei seisa, välimus muutub iga aastaga. Leili Pure töötas omal ajal Kohtla-Järve peakunstnikuna ja tal on millega võrrelda. Ta on enda ja teiste suhtes väga nõudlik. Ka pealinnast õppimise järel naasnud Veronika Pobezhimova näeb Kohtla-Järvel toimunud muutusi. Ta arvab, et liigutakse õiges suunas.

Kohtla-Järve kunstnike aastat kokkuvõttev näitus väärib, et seda näeksid võimalikult paljud linnaelanikud. Näitus on visuaalne kinnitus linna kunstnike põlvkondade järjepidevusest. Näitus jääb avatuks 21. jaanuarini. Ja 20. detsembril jätkus selle näituse avatseremoonia Kohtla-Järve Kultuurikeskuse tantsurühmade jõulukontserdiga.

Jevgeni Kapov

Autori foto

Reklaam