Kohtla-Järve Ahtme linnaosas asuval Pensionäride päevakeskusel on mitmekülgne missioon, kuid sellegipoolest on peamine üksindusest tervenemine. Peaaegu 16 aastat, 5. veebruaril 2007 endise lasteaia “Kuldkukk” majas avatud keskus pakub rõõmu, soojendab siia tulevate eakate hinge.

Pensionärid olid sel ajal nooremad ja tugevamad, sest siis läksid nad pensionile varem, tavaliselt naised 55-aastaselt, mehed 60-aastaselt, kuigi paljud töötasid pensionil olles. Ja täna tuleb siia ikkagi üle 10 inimese nii-öelda esimese keskuse külastaja. Vaatamata sellele, et neil on juba käimas kaheksas kümnend või ollakse isegi üle 80 aasta vanad, osalevad nad jätkuvalt aktiivselt keskuse elus. Viimastel aastatel tulnud on palju vanemad, nii naiste kui meeste pensionile jäämine lähenes 65 aastale. Seega on praegu keskuse noorim külastaja 68-aastane ja vanim 92-aastane.

Osakondi on kaks, venekeelne ja eestikeelne. “Ei, me ei jaga oma külastajaid rahvuse järgi, – rõhutab keskuse sotsiaaltöötaja Valentina Kadaja, – vaid lihtsalt suhtluskeele järgi, sest üritused toimuvad individuaalselt vene ja eesti keeles. Kuid need, kes on kakskeelsed, saavad osaleda kõigil üritustel. Näiteks loengud, kuigi teemad võivad olla samad, aga lektorid on keelt arvestades erinevad. Varem oli meil suurem hulk külastajaid, samuti gruppe. Tänaseks on eesti osakonnas üks grupp, venekeelses aga kuus: nägemispuudega inimeste selts “Svjatotš”, “Svetotš”, “Zorenka”, “Kultura”, samuti veteranide rühm, kes on vanuses 89–92 aga käivad siin harva. On veel üks grupp “Eesti Põlevkivi” kaevurid, siia kuuluvad nii vene- kui ka eestikeelsed pensionärid. Iga grupi jaoks on meil konkreetne päev, näiteks teisipäeviti – vaegnägijate selts, kolmapäeviti – venekeelsed rühmad, neljapäev – eestikeelne, reedeti “Eesti Põlevkivi” kaevurid. Meie külastajate hulgas pole ainult Kohtla-Järve, vaid ka Jõhvi elanikud, sest oleme ju naabrid ja varem olid Kohtla-Järve ja Jõhvi üks linn».

Keskuses töötab kolm inimest, kaks sotsiaaltöötajat ja koristaja. Sotsiaaltöötajate ülesanne on koordineerida keskuse tegevust, aidata gruppe ürituste korraldamisel (neid viivad läbi rühmad ise).

Keskusel ei ole oma eelarvet. Linn tasub keskuse kommunaalmaksed ja väikesed majapidamiskulud esitatud taotluste alusel, kuigi varem rahastati ka muud, näiteks juubeliteks lillede ostmist, tegevusi Ahtme Spordikeskuses (kuhu pensionärid tulid hommikul kella 7-ks ja said olla tund aega, seda tahaksid nad ka täna teha). Nüüd neil seoses linna eelarve kokkuhoiuga seda võimalust pole. Varem ostis linn ka teed, kohvi, suhkrut, kuid siis sellised maksed peatati. Linna eelarvest makstakse siiski pühade kringlite ja pirukate tellimused. Nii et kõik tegevused gruppides, kõik üritused, tuleb põhimõtteliselt ise oma rahaga korraldada – liikmemaksud, tuleb leida lahendusi muude kulude katmiseks. Kuid pensionid on väikesed, varem kogusime aastas 2 eurot inimese kohta ja saime kuidagi nii tagasihoidlike vahenditega hakkama. Nüüd, võttes arvesse hinnatõusu, on see 5 eurot. Igal grupil on oma juht ja laekur, tema otsustab, milline see panus peaks olema. Kõige paremas seisus on pensionärid-kaevurid, nemad saavad enim tähelepanu, tänu oma endise tööandja kontsern Eesti Energia hoolele.

Keskuse külastajate sõnul ei saa siin igavleda, toimub palju erinevaid üritusi. Eriti populaarsed on kohtumised linnavalitsuse esindajatega, et olla kursis mitte ainult tänase, vaid ka linna homse eluga. Eelnevalt, enne linna juhtidega kohtumist, koostatakse ja saadetakse küsimused, et saada konkreetseid ammendavaid vastuseid.

 – Huvitavat ja kasulikku infot saame Politsei, Päästeameti, Transpordiameti, Kohtla-Järve Linna Korteriühistute Juhtide Liidu esindajatelt, kes meile külla tulevad, – usub grupi “Svjatotš” juht Svetlana Aleksejeva – Mulle meeldisid eriti loengud Interneti petturitest, keskkonnakaitse (prügi sorteerimine), tuleohutusest. Päästeamet näitas isegi videosid tulekahjudest ja andis meile ka meeldetuletusmaterjalid “Kuidas korraldada eakale kodus turvaline elu.”

Siin on käinud ka meditsiinitöötajad. Ühes saalis oli loeng tervisest ja teises saalis mõõdeti vererõhku, määrati veresuhkru taset. Samuti sai esitada küsimusi terviseprobleemide kohta. On kohtumisi psühholoogide ja isegi luuletajatega.

Pensionäre külastavad ka poliitikud. Eriti sagedased on nende visiidid enne valimisi, nii kohalike omavalitsuste kui ka Riigikogu valimisi.

Korraldatakse pidustusi, eelkõige Rahvusvahelist eakate päeva, Rahvusvahelist valge kepi päeva, Uusaastat (koos jõuluvana ja lumehelbekesega), Rahvusvahelist naistepäeva 8. märtsil … On ka selline püha – Sügise kingitused, kus toimub talveks tehtud hoidiste konkurss, loomulikult koos degusteerimisega. Kõik need purgid-kastid on eksponeeritud anonüümselt numbrite all. Enim meeldinud tähistatakse südamekujulise kleebisega. Saadud südamete arvu järgi selgitatakse välja võitja ja auhinnasaajad, kellele antakse preemiaks meened. Detsembris toimus piparkookide kaunistamise võistlus, võistlusel osalejad küpsetasid piparkoogid kodus ja kaunistasid keskuses, kus nimetati parimatest parimad, kes said 1, 2, 3 koha.

Iga kuu lõpus tähistatakse lahkuvale kuule langenud tähtpäevi ja sünnipäevi, korraldatakse tee- ja kohviõhtuid (igas osakonnas on oma toidunõud, kuid on ka ühised toidunõud, maiustused ja toidud tuuakse kodudest), õnnitluste-soovide-kingitustega, laulude, tantsude, mängude, luule lugemise, mõistatuste lahendamisega.

Siin saab lugeda nii värskeid ajalehti kui ka raamatuid koju kaasa võtta, keskuses on hea raamatukogu.

Siin on sagedased näitused, näiteks käsitöö (keskuses on osavad käsitöö tegijad), aga ka kunstnike – laste ja täiskasvanute – tööde näitused. Ahtme raamatukogus toimuvad kirjanduslikud kohtumised (pensionäridest külastajate endi ettepanekul), keskusesse jõudmine on keerulisem kui raamatukogusse, kõrval on bussipeatus.

Ükskõik kui raske pole, aga õnnestub käia ka ekskursioonidel, kuigi tahaks seda sagedamini teha.

– Aasta alguses täpsustame oma külastajate nimekirju, – ütleb Valentina Kadaja. – Kahjuks pole paljusid enam siin maailmas, kuid uued tulijad tulevad. Kuigi juhtub ka seda, et inimene külastas meie keskust mitu aastat, kuid siis igapäevaste probleemide tõttu ta seda ei tee ja tuleb mõne aja pärast uuesti. Tahaks väga, et eestikeelsesse gruppi tuleks rohkem uusi tulijaid. Grupp on väga aktiivne ja sõbralik. Aga kui mitte väga ammu oli selles 27 inimest, siis täna vaid 13. Kutsume ka venekeelsetesse gruppidesse, milles on praegu 130 inimest, kuigi loomulikult võiks neid olla rohkem – miks olla üksi korteri seinte vahel.

Tavaliselt toob inimese keskusesse üksindus (abielupaare on siin vähe) – vanemate inimeste aktuaalseim probleem. Paljudel on siit ilmast lahkunud mehed (enamik keskuses on naised) ja naised. Lastel on oma elu (kuigi on ka neid, kes on oma lapsed juba matnud), omad probleemid – nad unustavad oma vanad vanemad, ei käi külas, ei helista. Ja elavad sageli kaugel, sealhulgas välismaal. Lapselastega on sama lugu. Ja keskus on külastajate sõnul nagu rohi üksinduse, haiguste, murede vastu, omamoodi reaalne võimalus unustada oma aastad – kõik lähevad siin nooremaks. “Meie juurde tullakse sageli lihtsalt rääkima, lobisema, oma probleemidest rääkima,” – nendib Valentina Kadaja.

Nüüd koostavad ja viimistlevad grupid sotsiaaltöötajatega aasta tööplaani, kus on välja toodud eelseisvad üritused, kohtumised, väljasõidud … Venekeelse grupi soovide hulgas on leida koostöö sarnaste pensionäride ühendustega teistes linnades. Varem oli selline koostöö Rakverega – rakverelased käisid siin külas, kuid siis need sidemed katkesid. Katkesid ka Sillamäega. Nüüd on soov need Sillamäega taastada, samuti algatada uued  Maardu, Narvaga.

– Seda keskust on väga vaja, – resümeerib Svetlana Aleksejeva, – siin me kohtume, suhtleme, jagame rõõme ja muresid, lõbutseme – paraneme üksindusest ja vastupidiselt väitele, et vanusega kaob huvi elu vastu tunneme elu vastu huvi. Ja sooviksin väga linnavõimude suuremat tähelepanu meile, meie keskusele.

Antonina Vaskina

Foto eraarhiivist