21. jaanuar kujunes Kohtla-Järve jäähallis sündmusterohkeks, areenil toimus sel päeval mitmeid mänge: jäähoki Eesti meistrivõistluste raames kohtusid U8 vanuseklassi meeskonnad ning pärastlõunal – U16.

Spordilaupäev algas noorte hokimängijate kohtumistega, kus osalesid klubide Everest ja Viru Sputnik lastekoondised, kaks meeskonda esindasid pealinna hokiklubi Vipers. Jääareen oli jagatud kaheks väljakuks, mis võimaldas pidada korraga kaks mängu. Ja kuigi algajatel, kellest vanimad on alles 8-aastased, ei selgitatud välja võitjaid, valitses tribüünidel suure hoki õhkkond. Paljud meistrivõistlustele oma lapsi toetama tulnud vanemad tegid oma lemmikmeeskonna nimega plakatid.

Tulehingeliste fännide seas oli ka Maria, kes tuli vaatama oma lapselapse Artemi mängu.

Lapselaps on Everesti klubis käinud juba kolm aastat. Püüame vanematega teda igati toetada ja kui on võimalus, tuleme mängudele kõik koos. Mulle meeldib väga hoki. See on põnevus, emotsioonid!

– Millist nõu saaksite anda lapsevanematele, kes praegu alles mõtlevad, millisesse huviringi või spordisektsiooni oma laps saata?

– Ainult hoki!

– Kas see on kallis sport?

– Pole odav. Kuid see on seda väärt, – kinnitas Maria.

Julia Tilku käis linna jäähallis uisutamas juba lapsepõlves. Saatus viis ta hoki juurde. Julia tulevane abikaasa oli nende tutvumise ajal juba hokikohtunik ja mängis varem linna hokiklubis Viru Sputnik. Täna viib õnnelik pere kaheaastaselt uisutamisega alustanud poja trenni. Kolmeaastaselt hakkas ta treenima klubi Everest koosseisus. Nüüd klubi Everest elu kajastava pressisekretärina töötava Julia sõnul jätkub hoki pere elus ka väljaspool jäähalli seinu: «Majas lendavad litrid, toas on väravad. Hokimängijate peres on see normaalne. Hea meelega jälgime koos mistahes klubi edu ja hokiuudiseid».

Denis on pärit Tallinnast. Kohtla-Järvele tuli ta koos pojaga, kes treenib pealinna hokiklubis Vipers. Denis ise tegeles lapsepõlves ujumisega, kuid poja otsustas hokisse saata.

– Lapsena meeldis mulle hoki, aga siis ei õnnestunud seda mängima hakata. Läksin ujuma. Otsustasin oma pojale hokit tutvustada. Mõtlesin, äkki õnnestub pojal hokiga?

– Nii et, poeg täidab mingil määral oma isa lapsepõlveunistuse?

– Võib ka nii öelda. Kui lapsed hakkavad varakult sportima, ei saa nad veel aru, milleks seda vaja on. Ja ainult aja jooksul saavad sellele küsimusele vastata. Vanemate ülesandeks jääb last tema ettevõtmistes toetada ja jälgida, kas ta on sellest spordialast huvitatud või peaks proovima midagi muud.

– See tähendab, et te ei välista, et aja jooksul avaldab poeg soovi jäähokist loobuda?

– Kui nii, siis on see tema valik, selline võimalus peaks olema kõigil. Siiani pojale hoki meeldib.

– Kui palju aega nõuavad treeningud ja reisimine, kuna mänge peetakse sageli nädalavahetustel ja teistes linnades?

– Treeningud toimuvad vähemalt neli korda nädalas, millele lisanduvad lisatunnid, võistlused. Meil on ka tütar, kes on hakanud iluuisutamisega tegelema. Abikaasa aitab. Nii me elame. Midagi tuleb ohverdada, aega leida. Kuidas muidu? Lapsed peavad nägema, et nende vanemad pole nende saavutuste suhtes ükskõiksed. Võit on ühine rõõm. Noh, kui mäng ei õnnestunud, on vanemate tähelepanu hindamatu ja olulisem kui kunagi varem, – ütles Denis.

Hokiklubi Everest juht Anatoli Dubkov, üks Kohtla-Järvel toimunud meistrivõistluste korraldajaid, rääkis nädalalehele Panorama algajate hokimängijate ettevalmistusest:

– Lastehokis oleneb palju sellest, millal laps jääle läheb, mõned lähevad varem, teised hiljem. Praegu pole tulemus meie jaoks oluline. Seadsime eesmärgiks, et võimalikult palju meie lapsi pääseks Eesti koondisse ja mängiks täiskasvanute hokisse.

– Sportlase tee vanusekategooriast U8 hetkeni, mil saab võistelda Eesti koondisse pääsemise õiguse eest, on kümme aastat. Kui suur on mängijate väljalangevus sellel perioodil?

– Nagu ka teistel spordialadel, ei saa kõik tulemusi näidata. Aja jooksul mängijate arv muutub. Peamine väljalangevus esineb kolmeteist- ja seitsmeteistaastaste sportlaste seas, kui õpilastel on prioriteediks õppimine. Selles vanuses on noortel uued huvid, nad suhtlevad aktiivselt oma eakaaslastega. See on asjade loomulik käik ja sellega on mõttetu võidelda.

– Täna olime tunnistajaks mitmele hokimatšile, kus osalesid sportlased 8-aastastest 16-aastasteni. Paljud neist on kohalikud. Kus on piir, mida ületades spordiklubid välismängijate abi kasutavad?

– Meil on laste- ja noortehokis piisav arv sportlasi. Need on alla 20-aastased noored. Edasi tuleb täiskasvanute hoki ja seal ei pruugi olla piisavalt mängijaid. Siis hakkab klubi meelitama välismängijaid. Tallinnas, kus on rohkem spordiklubisid, seda probleemi pole. Piirkondades on olukord erinev. Eelkõige sellepärast, et pärast gümnaasiumi lõpetamist jätkavad paljud noored õpinguid, hiljem leiavad tööd suurtes linnades – Tartus, Tallinnas.

– On selge, et küsimus, kuidas motiveerida noori pärast kõrghariduse omandamist pealinnas kodulinna naasma, tuleks esitada mitte klubijuhtidele, vaid kohalikele ametnikele ja valitsusele. Aga kui me räägime noorte jäähokist, siis mida saab klubi teha, et rohkem lapsi spordiga tegelema tuleks?

– Oleme alati püüdnud teha kõik selleks, et linlastes hokiarmastust sisendada. Everest osaleb aktiivselt linna spordi- ja kultuurielus, et klubi nimi kõlaks ka neile, kes hokist ei vaimustu.

Tähtis on anda lastele peotunnet, et nad tunneksid põnevust ja tunneksid mängust rõõmu, mõtlemata numbritele tablool. Me ei saanudki teada, kes neist on kiireim, täpsem ja väledam. Kõik lapsed said medalid. Neil on veel aega poodiumikohtade eest võistelda. Seitsme-kaheksa võiduaastaga – see pole peamine. Seda on vaja vanemas eas, kui isiksus on juba välja kujunenud, ettevalmistusetapp läbitud. Igal klubil on oma ettevalmistusmeetodid. Keegi vajab võite juba seitsme aasta pärast. Lapsevanemad maksavad raha, tulevad mängu vaatama ja näevad tulemust tabloolt. Valmistame sportlast ette järk-järgult, olenevalt vanusest, et 15-16-aastaselt oleks ta motiveeritud ja mitte “läbi põlenud” – ütles Anatoli Dubkov.

Mis on motivatsioon ja võidutahe, näitasid noortele hokimängijatele vanemad poisid. Pärast mitmete laste mängude lõppemist tulid jääle klubide Everest ja Kajakas noortevõistkonnad. Kohtumisest võtsid osa sportlased 16-eluaastani (U16).

Esimese perioodi 41. sekundil avas skoori Arseni Koltsov, kes viskas litri Tartu Kajakase väravasse. Külaliste vastuvisiit väravasse ei lasknud Everesti klubi meeskonda kaua oodata – skoori viigistas Kirill Tabunov, kes peagi rõõmustas oma klubi veel ühe edukalt vastase väravasse lennanud litriga. Meeskonna Everest mängija Arseni Koltsov suutis seisu viigistada ja lõi hiljem ka kolmanda värava. Mängu 26. minuti lõpus tõi Ruslan Heitkovi litter kohtlajärvelastele neljanda punkti. Arseni Koltsov lõi taas vastase värava. Lühikest aega suutis Everesti meeskond hoida 5:2 eduseisu, kuid 38. minutil suutis Roman Turovski litri Kohtla-Järve meeskonna väravasse visates vahe vähendada. Vähem kui kahe minuti pärast teenis Everest järjekordse punkti – Ruslan Šeitkov lõi kuuenda värava. Kolmepunktiline vahe klubi Kajakas mängijate vaimu ei murdnud. Mängu viimase viie minuti jooksul suutsid tartlased kohtumise liidritele lähemale jõuda, murdes kahel korral Everesti kaitsest läbi – Roman Turovski ja Mark Baškirov tõid meeskonnale mängu lõpus veel kaks punkti, kuid külalistel ei õnnestunud Kohtla-Järve hokimängijatelt võitu napsata. Hokimatš lõppes seisuga 6:5 Everesti kasuks.

“Mäng oli üsna raske. Meil on mitu hokimängijat haiged, seega mängisime ebaoptimaalse koosseisuga. Mängu lõpp kujunes väga pingeliseks, kuid võiduga näitasid poisid iseloomu. Hästi tehtud!” – kommenteeris Anatoli Dubkov möödunud meistrivõistlusi.

Ilja Telnov

Autori foto