Muusik, õpetaja, Kohtla-Järve Kunstide Kooli direktori asetäitja Inna Badina on täna meie vestluskaaslaseks.

– Kas kahes kunstide koolis (Kohtla-Järvel ja Ahtmes) on raske korraga õpetaja olla?

– Ei, see on mu lemmiktöö, kauaaegne töö. Kohtla-Järve Kunstide Koolis olen õpetanud aastast 1986 – klaveri- ja süntesaatori klassis ning 5 aastat tagasi lisandus orel. Võib öelda, et Ahtme Kunstide Kooli sattusin juhuslikult, oreliõpetaja jäi lapsehoolduspuhkusele ja mind kutsuti teda ajutiselt asendama. Pärast kolleegi lapsehoolduspuhkuselt naasmist tehti mulle ettepanek edasi töötada, kuid mitte oreliklassis, vaid süntesaatoriklassis. Nüüdseks olen selles koolis töötanud 10 aastat.

– Aga Kohtla-Järve Kunstide Koolis olete ka muusikaosakonna direktori asetäitja, millised on teie tööülesanded?

– (Naeratades) Neid on palju ja väga erinevaid. Nii et ühest küljest võtab see amet palju aega ja vaeva, teisalt aga annab palju – avardab muusikalisi ja eluhorisonte, pean ennast pidevalt täiendama enne kui nõuan teistelt, pean ise olema tasemel – nii öelda, näitama eeskuju. Näiteks selleks, et ka minu õpilased osaleksid aktiivselt konkurssidel… Töötan sellel ametikohal suhteliselt hiljuti, 5 aastat.

– Kui kaua olete Kohtla-Järve linna puhkpilliorkestris mänginud?

– Peaaegu algusest peale. Täna on orkester 28-aastane. Kui selle orkestri asutas Andres Kaus, hakkas ta muusikuid kokku kutsuma, helistas mulle ja kutsus süntesaatorit mängima (nüüd mängin ka metallofonil). Arutasime seda kutset perega, mees oli kategooriliselt vastu, öeldes (naerab) ei, seal on nii palju mehi! Ja ma ütlesin ära. Aga 2-3 nädala pärast helistas Andres Kaus uuesti kutsega selgitades, need, keda kuulasime, ei sobi. Muide, helistas mehele ja ütles, see on töö, mitte mingi meelelahutus… Tänu ema toetusele ja osalemisele oli ka abikaasa nõus. Siis otsustasin, miks mitte proovida, sest see on midagi uut. Kuigi alustada oli väga raske – minu jaoks täiesti võõras asi. Muidugi oli raskusi, kuid kunagi ei tohiks meelt heita, vaid tuleb alati edasi liikuda ja kõik saab korda. Et midagi saavutada, tuleb kõvasti tööd teha. Muidu hääbub talent. Oluline on ka pühendumus ja sihikindlus.

– Mis on teie jaoks linna puhkpilliorkester?

– Eneseareng. Suur töö. Ka energia, positiivsuse allikas. Me mitte ainult ei mängi koos muusikat, vaid ka suhtleme, vahetame huvitavat teavet, õnnitleme sünnipäevade puhul … Meil on suurepärane mikrokliima, nii loominguliselt kui ka üldinimlikult. Orkester on ühtne tervik, sest lõpptulemus sõltub igaühest ja kõigist. Välismaale me praegu kontsertidega ei käi, esineme kõikidel linnaüritustel. Korraldame ka oma aruande kontserte.

– Kus on raskem töötada, orkestris või koolis?

– Need on täiesti erinevad valdkonnad ja igal neist on oma raskused. Orkester on täiskasvanulikum, professionaalsem ja vastutustundlikum meeskond ning repertuaar küpsem – seal täiendad end muusikuna. Ja koolis, lastega, on rohkem psühholoogiat, igale õpilasele tuleb valida vastav repertuaar, valmistuda konkurssideks ja on erinev suhtlus – nii kollektiivi kui lastega.

– Orel, kuidas avastasite selle meie piirkonna jaoks haruldase pilli?

– (Naeratades) Oreliga pole olukord lihtne. Kui õppisin Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis klaveri erialal oli orel minust täiesti kaugel, olin seotud ainult klaveriga – see pill meeldis mulle väga. Kuid ühel ilusal hetkel, kui töötasin juba Kohtla-Järve Kunstide Koolis õpetajana otsustasin, et pean siiski elus midagi uut õppima, et anda õpilastele mitmekülgsemaid teadmisi, maailm areneb – ja me peame sellega koos arenema. Täpsemalt, otsustasin astuda Viljandi Kultuuriakadeemia džässiosakonda. Ja ma läksin sinna sisse astuma ettevalmistatud programmiga, kuigi teadsin, et sel ajal polnud enam tasuta kohti – need olid kõik hõivatud. Kuid see (muigab) ei vähendanud minu otsustavust. Ma lähen niikuinii, näitan kõike, milleks olen võimeline. Võib-olla veab, nad võtavad mind tasuta osakonda vastu. Komisjon kuulas mind ja öeldi, võtame teid tasuta kohale, aga teise osakonda. Kas tahaksite proovida uut pilli – orelit. Nad kaalusid, mul on muusikaline alus ja sellel on võimalik edasi areneda. Ja ma mõtlesin, et miks mitte. Ma proovin. Muidugi polnud see kaugeltki lihtne. Tegemist on ju hoopis teise alaga ja koolitus toimus eesti keeles. Ma pole lapsepõlvest saati kirikus käinud, eriti luteri, kus mängib orel, ma ei teadnud, kuidas jumalateenistusi peetakse. Mind ristiti õigeusku, mitte luteri. Kuid orel ise pole kaugeltki lihtne instrument. Seal on keerukust ja peensusi. Hoopis erinevad viisid mängimiseks. Ja veel, lisaks kätele on vaja mängida ka jalgadega. Aga pärast proovimist meeldis mulle orelimäng väga. Midagi võimsat ja majesteetlikku. Õppisin enne tööd (õppisin kaugõppes), tulles iga päev 2 tunniks Jõhvi luteri kirikusse, siis tööle Kohtla-Järve Kunstide Kooli ja peale tööd õppisin muid aineid.

– Sellest tulenevalt olite väga hea Viljandi Kultuuriakadeemia tudeng, et teid kui parimat organisti saadeti Saksamaale praktikale?

– Toimus rahvusvaheline projekt, milles osales 5 riiki – Saksamaa, Rumeenia, Eesti, Prantsusmaa, Itaalia. Saksamaal sain hindamatu kogemuse, projektis osalejatele esinesid väljapaistvad professorid. Ja esimene kohtumine toimus Armstadtis, kus töötas Johann Sebastian Bach… Muidugi andis akadeemias õppimine (õppisin 6 aastat, sealhulgas kaks aastat magistriõpinguid) mulle palju. Tegelikult õpin ma terve elu, professionaalne muusik peaks õppima iga päev. Juba õpingute ajal andsin kontserte erinevates linnades – Viljandis, Jõhvis, Tallinnas, Tartus, Rakveres.

– Veel tänagi töötate Jõhvi luteri kirikus organistina?

– Mitte ainult Jõhvis, vaid ka Toilas, seal on väike luteri kirik. Jõhvis toimuvad ka orelimuusika kontserdid.

– Teie öeldu järgi olete õigeusklik, aga mängite luteri kirikus – kas see pole vastuolu?

– Minu arvates pole vastuolu. Mind ristiti lapsena. Mu ema on õigeusklik ja isa luterlane.

– Kuidas teist sai Ida-Virumaa Ingerisoomlaste Seltsi koori Orvok juhataja?

– (Naeratab) Võib öelda, et kogemata. Kümme aastat tagasi astus Jõhvi luteri kirikus pärast seda, kui olin orelit mänginud minu juurde üks naine ja tegi ettepaneku, kas tahaksite meie koori juhatada. Meil on väga hea kollektiiv, aga see laguneb, järele on jäänud vaid 7 koori liiget aga pole juhti. Ja siin otsustasin taas, miks mitte proovida, kuigi minu jaoks oli see väga suur ja riskantne väljakutse, oskamata soome keelt milles laule esitatakse ja isegi koori juhatada. Ehk siis tuli alustada nullist. Kõik need 10 aastat olen seal saatja olnud – mängin süntesaatorit. Täna on Orvokis 20 inimest. Erinevad vanused. Väga sõbralik, väga ühtehoidev kollektiiv. Suurepärane mikrokliima. Kõigile meeldivad meie koosviibimised, sünnipäevade ja muude tähtpäevade tähistamine. Meie kollektiivis on lõimumine: siin on vene-, eesti- ja soomekeelsed. Kuigi põhimõtteliselt kõik räägivad vene ja eesti keelt, õpime ka soome keelt, ka mina, meil olid isegi soome keele kursused. Kasvame professionaalselt. Käisime kontsertidega Soomes ja Venemaal ning Eestis osaleme ka kõigil Ingerisoome seltside iga-aastastel laulupidudel. Neid pühi peetakse erinevates Eesti linnades, eelkõige Pärnus, Tartus, Viljandis, Narvas… Esineme ka erinevatel üritustel Kohtla-Järvel ja Jõhvis, kus asub Ingerisoomlaste Seltsi maja. Anname ka üksikuid kontserte. Näiteks Jõhvi kontserdimajas, Kukruse mõisas, Kohtla-Järve Valges saalis… Oleme oma lauludega juba kaks plaati salvestanud. Olen selle kollektiivi üle uhke. Meil oli ka lastekoor. Kui meie noored said küpsemaks, viisin nad üle täiskasvanute koori. Kuid pärast 12. klassi lõppu nad lahkusid, läksid õppima teistesse linnadesse ja riikidesse. Ja täna on meil lasterühm – omamoodi muusikaring, mida ma ka juhin. Nüüd on selles 5-7 aasta vanused lapsed. Laulame, tutvume tasapisi muusikamaailmaga… mul on mõningane ettevalmistus, pean silmas koorijuhti. Omal ajal, kui õppisin Viljandi Kultuuriakadeemias, oli minu õpetajaks väga kuulus dirigent Jüri Rent. Ta ütles mulle rohkem kui korra, seda läheb teil tulevikus kindlasti vaja. Muidugi võtsin seda ainet tõsiselt, kuigi ma isegi ei kujutanud ette, et elus on tõesti kõik nii ettearvamatu, minust võib saada koorijuht. Arvasin, et see on vajalik just üldiseks arenguks, omamoodi samm edasi.

– Kas saadate klaveril ka kuulsas akadeemilises kooris Lada?

– Jah, rohkem kui 5 aastat. Eelmise aasta novembris sai koor 70-aastaseks. Usun, et see pole ainult Kohtla-Järve linna, vaid ka Eesti Vabariigi pärand. Lidia Georgievna Bragina on koori juhatanud ligi 50 aastat. Aastapäeva tähistati suure kontserdiga Kohtla-Järve Kultuurikeskuse laval. Kutsuti koore teistest linnadest, kuid nüüd on neid vähe järele jäänud. Meil on alati hea meel kohtuda, suhelda ja kontserte anda. Nii oli ka seekord juubelil. Lada esineb siiani võimsalt festivalidel, samuti paljudel üritustel. Koori liikmed on kõik väga aktiivsed, tahavad jätkuvalt kõikides tegevustes osaleda. Lähiajal on plaanis sõita kontserdiga Narva, Sillamäele, Tallinna… Muide, Lidia Georgievna oli mu solfedžo õpetaja, kui õppisin Kohtla-Järve Kunstide Koolis.

– Hämmastav mitmekülgsus, mängite nelja pilli: klaverit, orelit, metallofoni, süntesaatorit ja milline neist on teie lemmik?

– Võimatu on midagi valida. Need on nagu enda lapsed, kedagi armastad rohkem, armastad neid kõiki. Iga pill sünnitab oma hämmastava muusika.

– Muusikamaailm, mis see teie jaoks on?

– See on kogu mu elu. Ja ma tõesti tahan, et mu ümbruskond elaks selles imelises muusikamaailmas. Õpetan ka oma õpilasi seda nägema. Näiteks soovitan neil minna kontsertidele ja nad vastavad mulle sageli, meile see ei meeldi. Püüan veenda, aga sa pole veel kuulanud, sa ei tea mis kontsert see on. Lähme, kuulame ja siis teeme koos järeldused…

– On võimatu mitte küsida, kuidas teil kõigeks aega jätkub?

– Püüan oma aega planeerida. Muidugi suured tänud Lada ja Orvok koorile, et nad oma proove ja üritusi minuga kooskõlastavad, arvestades asjaolu, et minu põhitöö on ikkagi kunstikoolides.

– Kas teil on lemmikhelilooja või on siin ikka samasugune mitmekülgsus?

Ilmselt asjad muutuvad vanusega. Enne ütlesin alati ühemõtteliselt, et mulle meeldib Johann Sebastian Bach. Nüüd ma ei saa seda öelda, nüüd meeldivad mulle nii Friedrich Chopin kui ka Urmas Sisask.

– Sinu elu on täis muusikat, nii töö kui ka hobid. Kas muudel hobidel pole kohta?

– (Naeratades) Jah, aed. Füüsiline koormus. Tahaks veidi lõõgastuda, isegi muusikast, nautida loomulikku looduse muusikat, linnulaulu, vihma meloodiat – see aitab mitte ainult lõdvestuda, vaid ka saada uusi värskeid ideid, mõtteid, muljeid. Mõtiskleda maad kaevates. Mulle meeldib maad kaevata. Naudin rohimist…

– Aga käed, muusik peab oma käte eest hoolt kandma?

– (Naeratades) Aga see muudab nad ainult tundlikumaks. Ma pole aias üksi. Seal on põhiliseks jõuks abikaasa, nagu emagi. Ja juhtub, et tuleb terve dessant, poeg naise ja kahe lapsega.

– Ja mis kasvab aias?

– Palju. Sibul, porgand, kurk ja tomat… Seal pole ainult peenrad, vaid ka kaks kasvuhoonet… Teen ikka ettevalmistusi talveks, enda oma on maitsvam ja tervislikum. Muude hobide hulgas on soov reisida, lisaks uutele emotsioonidele saan uusi ideid, suhtlen rohkem uute huvitavate inimestega, eriti muusikutega ja õpin neilt palju. Enamasti olid reisid tööga seotud, Jõhvi luteri kirikust, organistina rahvusvahelistele konverentsidele ja hiljem olen kogemusi oma töös kasutanud. Mul on olnud õnne külastada Soomet, Rootsit, Norrat, Saksamaad, Bulgaariat, Kreekat, Lõuna-Koread, Prantsusmaad… Aga sellegipoolest on mu lemmiktegevus tegeleda oma lapselastega. Neile raamatuid lugeda, joonistada. Ja alati, kui nad meile külla tulevad, korraldame kontserte, mina mängin muusikat ja nemad tantsivad, me laulame koos.

– Kas teie mees on ka muusik?

– Ei. Vjatšeslav töötab Kohtla-Nõmmel, kaevandusmuuseumis. Ta on minu (naeratab) kõige tänulikum kuulaja, eriti kontsertidel. Ja suurim kriitik…

– Aga lapsed?

– Meil on üks poeg. Ta tegeles tõsiselt spordiga (vabamaadlus), tuli EM-il pronksile ja edukalt ka muusikaga. Ta õppis Kohtla-Järve Kunstide Koolis, osales paljudel konkurssidel võites auhindu. Kuid ta valis elus teistsuguse tee, mis pole seotud ei muusika ega spordiga, vaid ettevõttega Eastman. Ja ma arvan, et see on hea, lapsed peavad ise oma elutee valima, seda enam, et tema elust pole kadunud ei muusika ega sport, need on jäänud tema lemmikhobideks. Ja nüüd tõi ta oma vanema 6-aastase tütre Kohtla-Järve Kunstide Kooli muusikat õppima, öeldes, see tuleb tulevikus kindlasti kasuks.

– Teil on õnnestunud olla edukas nii ametis kui ka loomingus ja elus, mis on edu ja õnne saladus?

– Töös soov pidevalt areneda. Minna edasi. Ja loomulikult tänud emale, abikaasale nende mõistmine ja toe eest.

– Kui kaua olete koos olnud?

– Alates 1986. aastast 37 aastat abielu. See on ainus abielu tema ja minu elus. Meil peres kindlaid kohustusi pole, kellel aega on, kes varem töölt koju jõuab teeb koduseid toimetusi aga tavaliselt on abikaasa (muigab) köögis “valves”, teeb väga hästi süüa ja armastab seda teha ja mina tegelen maja koras hoidmisega.

– Kõik teavad sind kui väga rõõmsameelset, positiivset inimest. Kust Te nii suure koormuse juures jõudu ammutate?

– Esiteks perekonnas. Nagu ka elust enesest, positiivsest suhtumisest maailma, inimestesse. Ja vastutasuks saan sama positiivset energiat.

– See on nagu bumerangi seadus, mille maailma saadad, tuleb tagasi?

– Ilmselt on kõik nii.

– Kas hoiate endiste lõpetajatega ühendust?

– Jah. Nad helistavad mulle sageli ja mitte ainult ei helista, me kohtume rõõmuga. Ja minu endine õpilane Mariaana Seppern tegi ettepaneku korraldada kohtumisõhtu lõpetajatega.

– Millised on tunded, kui teie õpilastest saavad elukutselised muusikud ja kui nad valivad teistsuguse elutöö?

– On hea meel, kui kõrgkoolides õpinguid jätkates saavad neist professionaalid. Näiteks Irina Dubova ja Alla Jarošenko on oma elu sidunud muusikaga ja töötavad juba lasteaedades muusika õpetajatena ning Kirill Žavoronkov on Iisaku Kunstide Kooli õpetaja. Muide, Kirill loob isegi muusikat. Andekas inimene. Mina ei oska muusikat luua… Aga kui mu õpilased valisid teistsuguse elutegevuse, on ka see hea. Nagu Maria Bograja, minu väga andekas õpilane (osales paljudel konkurssidel) õpib ülikoolis teisel erialal, kuid isegi täna kirjutab ta muusikat. Ka paljudel muusikakonkurssidel osaleja Mariaana Seppern ei valinud muusikat, vaid teistsuguse elukutse, kuid mul on väga hea meel, kui ta kohtudes ütleb, et ta tegeleb veel muusikaga, mängib ikka … Minu eesmärk ei ole, et keegi valiks muusiku või muusikaõpetaja elukutse. Esiteks on minu eesmärk, et nad muusikat armastaksid. Neil inimestel, kes lapsepõlves muusikakooli lõpetasid, kuid otsustasid siis omandada teise elukutse, on teine suhtumine elusse. Nad on tundlikumad, vastuvõtlikumad maailmale. Muusika harib inimest, õpetab empaatiat, arendab hinge, muudab selle kergemaks, helgemaks.

Antonina Vaskina

Foto erakogust