Juutide Maailmakongressi algatusel viisid juudi kogukonnad 27. jaanuaril läbi aktsiooni “We Remember” (“Me mäletame”). See toimus ka Eestis.

27. jaanuar on rahvusvaheline holokausti mälestuspäev. ÜRO Peaassamblee kiitis selle kuupäeva heaks 2005. aastal, sest just sel päeval 78 aastat tagasi vabastasid Nõukogude väed Poolas natside Auschwitzi koonduslaagri. Mõiste holokaust pärineb ingliskeelsest sõnast Holokaust, mille kreeka tüvi tähendab “põletusohvrit”. Erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide poolt tunnustatud arv on õõvastav: holokausti ohvriks langes 6 miljonit (!) inimest, keda tapsid natsid ja nende kaasosalised lihtsalt sellepärast, et nad olid juudid. Mälestuspäeval toimusid leinaüritused ka Eesti Vabariigis.
Eesti Juudi Kogukond korraldas mitmeid leinaüritusi. Nagu kogukonna direktor Vadim Ryvlin ajakirjanikule ütles, toimus mälestusmiiting Lasnamäel mälestuskivi juures, kus sõja-aastatel töötasid Prantsuse juudid, kes hiljem natside poolt hukati. Juudi kalmistul Rohumäel pidas Eesti pearabi Shmuel Kot diplomaatilise korpuse esindajate juuresolekul mälestuspalvuse Kaddiš. Rahvusvahelise holokausti mälestuspäeva puhul korraldas vastuvõtu Saksamaa suursaadik Eestis. Sellel osalesid Eesti juudi kogukonna juhid, pealinna koolilapsed. Mälestusüritustel esindas valitsust haridusminister Tõnis Lukas.
Need, kes on nagu praegu öeldakse “kontekstist väljas”, võivad küsida, mis on prantslastel sellega pistmist? Kus on Prantsusmaa ja kus on Eesti? Teise maailmasõja ajal, alates märtsist 1944, saadeti Pariisi lähedal asuvast koonduslaagrist, mis toimis transiidipunktina, surmalaagritesse 78 rongi vangidega. Üks rongidest – “Konvoi number 73” läks Leetu, millest osa – umbes 300 meest viidi üle Tallinna. Paar kuud enne sõja lõppu siin tapetud Prantsuse juutidele on pühendatud mälestuskivid Patarei vangla lähedal, kus vange hoiti ja Lasnamäe piirkonnas.
Mälestusmärgid endiste koonduslaagrite aladel ja juutide holokaustiaegsetes hävitamispaikades on üle Eesti. Pärnus on selline kivi. See paigaldati 2009. aastal leinamärgina juudi lastele, kelle natsid 1941. aasta sügisel maha lasid.

Piret Udikas kirjutab 2001. aasta ajakirjas Jeruusalemma Uudised: „Pärnu sünagoogis tapeti juudi lapsi. Eestis tapeti 101 last ja noorukit, neist 13 olid alla 5-aastased. 1941. aasta lõpuks olid kõik juudid Eestis tapetud. See juhtus nii kiiresti juutide väikese arvu tõttu. Eesti oli ainus riik maailmas, kus kõik 3045 seal elavat juuti said kultuurautonoomia. Samas on see ainuke riik Euroopas, kus kõik sinna jäänud juudid tapeti. Miks jäid paljud juudid ellu paljudes sakslaste poolt okupeeritud maades? Prantsusmaal jäi tänu usklike prantslaste abile ellu 210 000 juuti 300 000-st. Taanis toimetati kuningas Kristjani isiklikul initsiatiivil ühe ööga väikeste kaluripaatidega Rootsi 7000 juuti. Eestis hävitati mõne aastaga lisaks 1000 Eesti juudile veel 19 000 juuti, kes toodi peamiselt Leedust ja Poolast.

Pärnus tapetud juutide nimekirjas on noorim Taube Kuschner, kes on sündinud 1941. aasta aprillis. Lahtris “õpitud amet ja süüline tegevus” on märgitud – “Juut, imik”.

Jeruusalemma Ya Vashemi-Holokausti muuseumi mälestussaal avaneb 1944. aastal Nõukogude sõjaväelaste poolt Klooga koonduslaagri sissepääsu juures tehtud fotoga. Pildil on mõrvatud juutide surnukehad, vooderdatud liipritega. Natsidel ei olnud aega neid taganemisel põletada. Avaldati tunnistused, millest järeldub, et juudid olid sunnitud need liiprid raudteejaamast laagrisse tulekahjude jaoks kandma. Ajaloolaste hinnangul tapeti Kloogal kuni 2000 juuti.

Eesti holokausti uurijad väidavad, et alates 1943. aasta augustist saadeti hulk juute Vaivara koonduslaagrisse, kus nad jaotati harulaagrite vahel. Vaivara koonduslaager eksisteeris 1944. aasta septembrini ja see oli peaaegu kahekümnest laagrist koosnev kompleks, mis allus SSi Majanduse ja Halduse Peaametile (SS Wirtschafts-Verwaltungshauptamt) Berliinis. Enamik Vaivara koonduslaagri umbes 10 000 vangist oli sunnitööl Ida-Eestis (Virumaal) põlevkivitööstuses. Suurem osa mainitud vangidest veeti Eestisse 1943. aastal Leedu ja Läti getost. Väike osa 1944. aastal ka Ungari aladelt. Ligi kolmandik neist suri Eestis ränkade tingimuste tõttu või saadeti töövõimetuina teistesse koonduslaagritesse, kus nad hukati. Teine kolmandik evakueeriti 1944. aasta augustis Stutthofi koonduslaagrisse. Ülejäänud mõrvati laagrite likvideerimisel. Viimased umbes 2000 Vaivara koonduslaagri vangi koondati sakslaste taganemise ajal Kloogale, kus enamik neist 19. septembril 1944 mõrvati. Pääses ainult sadakond inimest.

Kirde-Eestis (Ida-Virumaal) on täna püstitatud kaheksa mälestusmärki endiste koonduslaagrite kohale, kuhu toodi juute kogu Euroopast. Ühes neist, Kiviõli koonduslaagri paigas, mis asus kohaliku põlevkivi töötlemise tehase koksimäe lähedal, toimus 27. jaanuaril mälestustseremoonia, mille korraldas Ida-Virumaa juudi kogukond. Selle mäe alla maeti sadu koonduslaagri vange, kes viibisid selles linnas natside okupatsiooni ajal. Nad hukati selle mäe all ja siia maeti ületöötamise tõttu surnud. Holokausti ohvrite mälestust mälestasid koos juudi kogukonna liikmetega Ida-Virumaa Valgevene Kultuuriseltsi BEZ, Ingerisoomlaste Seltsi, Kohtla-Järve ja Kiviõli Vene Kultuuri Seltsi esindajad.

Tatari kogukonna imaam – Ida-Virumaa Tatari Kultuuri Ühingu esimees Rinat Garifullin luges omakeelset mälestuspalvet. Juudi kogukonna liige Vassili Aleksandrov pidas mälestuspalve “Izkor”, mis sisaldab järgmisi sõnu: “Ja selle on kirjutanud prohvetid, teie sulased: ” Ja ma annan andeks, aga verd (minu rahva) ma ei andesta, – ütles Siionis Jumal.” Ja pühakirjas öeldakse: “Miks peaksid rahvad ütlema: “Kus on nende Jumal?” Saagu see rahvastele teatavaks ja me näeme seda oma silmaga: kättemaks teie sulaste valatud vere eest.” Ja öeldakse: “Sest ta nõuab vere eest ja mäletab seda, ei unusta kannatajate oigamisi”. Ja öeldakse: “Ta mõistab kohut rahvaste üle nende tapetute suure hulga pärast, karistab võimsate riikide valitsejaid, kes on uhked joomise üle külluse jõest, mis voolab läbi nende maa.”

Kuue miljoni holokausti ohvri mälestuseks süüdati mälestuskivi juures kuus mälestusküünalt. Juudi traditsiooni kohaselt asetasid tseremoonial osalejad mälestusmärgile kivikesed. Miitingul osalesid Lüganuse vallavalitsuse esindajad, mille territooriumil Kiviõli linn asub. Tseremoonia lõpus tegid osalejad ühispildi, millel igaüks hoiab käes silti kirjaga “Me mäletame”.

Selle tegevuse olemus seisneb selles, et me ei taha ainult öelda, et me pole midagi unustanud. Peame aga tegema nii, et see enam kunagi ei korduks, – ütles Ida-Virumaa Juudi Kogukonna esimees Alekandr Dusman.
Jevgeni Kapov
Autori foto

Reklaam