Mida peaks arvama inimene, kes näeb sellist teadet: “2. jaanuaril kell 15.00 toimub Valge saali galeriis näituse “12 päästetud tooli” avamine. Mälu lülitub kohe sisse. Millega lõpeb Ilfi ja Petrovi surematu looming? Kisa kraapis Osju kõri habemenoaga. Meenuvad isegi read: “Suur strateeg suri õnne lävel, mida ta ette kujutas.” Järgmises romaanis „Kuldvasikas“ ärkab Ostap Bender aga ellu ja jätkab oma seiklusi. Kuidas ta teisest maailmast tagasi tuli, pole teada. Ja siin on teadaanne, milles on 12 tooli ja päästmine. Joostes Valgesse saali!

Valges saalis on välja pandud 12 tooli. Muidugi mitte madam Petuhhova garnituur, vaid mööbel, millel on selgelt kunstiline ja antiikväärtus. Iga tooli kohal on foto temast ühe Ida-Virumaa maastiku taustal. Toolid olid varem prügi ja saadeti utiliseerimisele. Aga need päästis paari aasta pärast kaheksakümneseks saav restauraator Arvi Orel. Niisiis, selgub, mis on päästetud! Toolid, mitte kirjanduslik tegelane. Ja sellel kõigel poleks raamatuga midagi pistmist, kui mitte üks asi: päästetud toolide näitus nende ülikunstiliste fotode taustal on Jõhvi keskraamatukogu projekt, millega kutsuti idee elluviimiseks osalema ka andekas fotograaf Matti Kämärä. Tool Sillamäel promenaadi taustal. Tool talvise metsa taustal. Tool sillal. Tool rannas… Ebatavaline. Tundub, et maastikul on võõras element, kuid see paneb aju keerdkäigud liikuma, tekitades alateadlikult erinevates inimestes täiesti erinevaid assotsiatsioone.

Toolid! Igaühel on oma lugu, millest esimestele näitusekülastajatele rääkis meelsasti meister, kes hakkas selle hobiga tegelema rohkem kui pool sajandit tagasi. Arvi Orel töötas mööblitislerina. Tal oli Vokas töökoda. Näiteks, mida ta ühe näituse eksponaadi kohta rääkis.

– Kõnnin Jõhvis, näen, kuidas ühe maja juurde sõitis auto prügi võtma. Ilmselt tegi keegi remonti või kolis ja vana prügi visati minema. Laaditi prügi ja siis ma nägin teda! Tool, selgelt kaugest minevikust. Palusin ära anda. “Viige see prügi terviseks!” Prügi… neile, kes aru ei saa. Vaadake – käsitöö, istet on kaetud naelte järgi otsustades kümme korda. Oletan, et see on 18. sajand. Ja veel punane puu!

Meister näitab kõige esimest enda restaureeritud tooli. Tõepoolest haruldus, nüüd te selliseid ei kohta. Avamisel viibinud kunstnik Leili Pure, kellel on sellel teemal suured kogemused ja teadmised, uuris eksponaati tähelepanelikult ja lausus, tool valmistati ammusel ajal Soomes. Ja ka maestro kätega prügist taastatud kiiktool on lihtsalt meistriteos! Istuda on nauding. Ja kõik 12 eksponaati, mille projekti autorid näitusele valisid on Arvi Oreli kogust, milles on 150 tema restaureeritud tooli.

Muuseumid hoiatavad tavaliselt: mitte puutuda! Näitusel lubas restauraator eksponaate mitte ainult kätega puudutada, vaid ka istuda. Ja ükski Bender poleks saanud öelda, et “teie juures pole maitsekalt millelgi istuda”.

– Muide, härra Orel, olete enam kui viiskümmend aastat vanadelt toolidelt ja tugitoolidelt polsterdust maha võtnud. Kas toolidest pole leitud midagi madam Petuhhova briljantide sarnast?

– Õnneks pole.

– Miks, “õnneks”?

– Kellele on vaja liigseid seiklusi?

– Kas teilt on palutud mõni tool müüa?

– On palju palutud. Aga ma vabandan inimeste ees, selgitan, et need on kollektsiooni eksponaadid. Inimesed saavad aru.

Arvi Orelil on kolm last. Kõik läksid oma teed, keegi ei tahtnud isa ametit pärida. Võib-olla pole praegu aeg selline, et mööblitisleriks hakata. Ka õpilasi tal pole. Aga töötegemise soov on suur, kuniks jõudu jätkub. Jõhvi keskraamatukogu projekt “12 päästetud tooli” liigub peagi ka teistesse Eesti piirkondadesse. Seni on näitust nähtud vaid Ida-Virumaal, esimest korda Jõhvi raamatukogus, nüüd Valges saalis. Tänutäheks projekti autoritele ja meistrile sai Valges saalis näha Kohtla-Järve Kultuurikeskuse tantsurühma ACD väikest kontserti.

Jevgeni Kapov

Autori foto