Elas kunagi Kohtla-Järvel tüdruk, kes lapsepõlves unistas alateadlikult linna juhtimisest. See tähendab, saada linnapeaks. Ja soovid, unistused, nagu ütleb tarkus, kipuvad täituma. Seetõttu soovitab tarkus oma soovidega ettevaatlik olla. Ja mis on tegelikult hirmutav? Tüdruk unistas ja nüüd tuli ta kooli, kus ta kunagi õppis, kuid enam mitte õpilasena, isegi mitte õpetajana, vaid kui selle linna, kus kool asub, linnapea. Jah, mitte tavaline kool, vaid kunstide kool. Endine Kohtla-Järve Kunstide Kooli kunstiosakonna õpilane Virve Linder tuli 22. veebruaril Kunstide Kooli majas asuvasse kunstigaleriis Ruut toimuvale vernissaažile. Sel päeval siin avatud näitusel on esindatud Narva, Ahtme, Kohtla-Järve kunstikoolide õpilaste ja Kohtla-Järve Koolinoorte Loomemaja noorte kunstnike tööd. Kõik nad osalesid IV konkursil „Mina ja minu maailm“, mida korraldab Kohtla-Järve Kunstide Kool. Sel aastal oli konkursi alateema “Mina ja minu unistus”.

See ei olnud ainult laste tööde näituse avamine. Vernisaaži põhiosa moodustas võitjate autasustamine, kelle selgitas välja žürii kuhu kuulusid, nagu ütles Kohtla-Järve Kunstide Kooli kunstiosakonna juhataja Aarne Hanni, “kõrvalised spetsialistid, kunstnikud, kunstikriitikud”. Auhinnad – diplomid ja meeldejäävad kingitused said 16 noort kunstnikku. Võitjate hulgas oli narvakaid ja õpilasi kõigist Kohtla-Järve huvikoolidest.

Laste tööde kirjeldamine on tänamatu ülesanne. Laste fantaasia on selline, et värvide mässu, tegelaste iseloomude ja kujutatud süžeede kirjeldamiseks pole sõnu. Mõned täiskasvanud peavad Viktoria Krivoglazova õpilase Jekaterina Hodõreva maali kosmilise süžee mõtestamiseks viima end muutunud teadvuse seisundisse. Laps seevastu annab oma fantaasiale vabad käed ilma igasuguse “enesehüpnoosita”, mõtleb laialt, mõistes täielikult, mis on unistus. Tõsi, mitte igaüks ei suuda oma unistuste olemust selgelt sõnastada, kuid see on vajalik, kuna pildil on kõik selgelt nähtav. Mõnikord võib unistus kosmosesse viia. Ja mõnikord kõnnib ta läheduses, patuse Maa peal. Aarne Hanni näitab oma 13-aastase õpilase tööd. Imeilus tõukoer. Poiss ei suuda oma vanemaid sellisesse imesse veenda. Jääb üle unistada … Teine näitusel-võistlusel osaleja armastab väga hobuseid. Aga hobune ei mahu tema korteri rõdule. Unistus peegeldub võistlustöös.

Õed Aljona ja Alisa Vernidub võidavad järjekindlalt diplomeid kõigil näitustel-võistlustel, olenemata sellest, mis teemat noortele kunstnikele pakutakse. Ka seekord eristusid tüdrukud oma unistuste kajastamisega. Nende noor tädi Jekaterina, samuti kunstnik, tuli õdedele kaasa elama. Alisal olid varem kassid. Nüüd on nad unistustes. Ja paberil.

Pärast seda, kui lapsed on auhinnad kätte saanud, on kord õpetajate käes, kelle õpilastele anti üle konkursi diplomid. Võidurõõmu jagavad õpilastega Aleksandr Dikušenko, Olga Žarkova, Viktoria Krivoglazova. Näitusel osalevaid lapsi ja õpetajaid õnnitlesid Kohtla-Järve linnapea Virve Linder, linnavalitsuse hariduse ja noorsootöö peaspetsialist Alla Voldeks, galerist, Valge saali galerii juhataja Helgi Kopliorg.

Kuid unistused ei ole ainult lastele. Mõnikord nihutavad ka täiskasvanud reaalsuse piire, tehes unistuste tiibadel ekskursiooni tulevikku. Millest unistab näiteks kunstiosakonna juhataja Aarne Hanni?

– Nüüd unistan sellest, et kõik läheks nagu kellavärk – ilma kataklüsmideta, töörütmis. Ja suures plaanis – et meie andekad lapsed saaksid veelgi andekamaks, et nad rõõmustaksid meid oma loominguga.

Viktoria Krivoglazova unistab sellest, et tema õpilased saavutaksid edu kaunite kunstide vallas, et nad ei peaks elama hullumajas, mis siin Maal ümberringi toimub.

– Ma tahan, et lapsed elaksid ja õpiksid rahus ja rõõmus, lahkuses ja armastuses, – unistab Viktoria.

Ja kõik õpetajad koos tahavad, et linnas kõik stabiliseeruks, et linn eraldaks piisavalt vahendeid haridusele, ka huvipõhisele. Projekti “Mina ja minu maailm” toetasid seekord ka Kohtla-Järve linnavalitsus ja Eesti Kultuurikapital.

Jevgeni Kapov

Autori foto

Reklaam