Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi Valges saalis avatakse 15. augustil Viktor Novikovi dekoratiiv- ja tarbegraafika näitus pealkirjaga “Tööstus- ja tarbesuundade disain”. Näitusel on puidust, plastist, metallist, klaasist ja kangast valmistatud tööd.

Kohtla-Järve Kunstnike Ühenduse liikme Viktor Novikovi töid on korduvalt linlastele esitletud kohalike kunstnike ühistel aruandenäitustel, kuid kunstniku isikunäitus toimub Kohtla-Järvel esimest korda.

Viktor Novikov sündis 1940. aastal Kaluga oblastis. Paralleelselt sõjaväeteenistusega õppis ta Krupskaja nimelises Moskva Ülikoolis joonistamise ja maalimise teaduskonnas. Pärast hariduse omandamist töötas ta tehases Elektrik kunstnik-kujundajana ja täiendas end Muhhinski kutsekoolis tööstusesteetika loengutel. Pärast Eestisse kolimist 1973. aastal töötas Viktor 18 aastat Baltietsi tehases esteetika osakonnas kunstnik-kujundajana, täiendades end jätkuvalt, sealhulgas Eesti Kultuuriministeeriumi juures. Kunstnik omandas selleks ajaks äratuntava stiili, tema teosed said paljude büroode, vaateakende, baaride, tööstusruumide, muuseumide, hoonete fassaadide kaunistuseks, tema teoste fotod ilmusid mainekates välismaistes ajakirjades. Lisaks oli Viktor Novikov paljude 1980. aasta olümpiamängudele pühendatud pannoode, maalide, postkaartide ja märkide autor. Ta jätkas panustamist eesti kunsti ka pärast Eesti taasiseseisvumist. Aastatel 1991–2005 töötas Viktor Eesti Energias kujundajana.

– Viktor, olete aastaid maalinud. Kas maalite ka praegu?

– Ei, ma ei maali. Fakt on see, et ma ei tunne maalimises nii võimsat energiat kui dekoratiiv- ja tarbegraafikas.

– Mis köidab Teid töötamisel erinevate materjalidega?

– See on loominguline materjalide uute väljendusvormide otsing, soov originaalsuse järele.

– Teie kätes muutub külm metallileht, nahatükk kunstiteoseks. Julgen väita, et tehnilistest oskustest materjaliga töötamisel selleks ei piisa. Millega toidate oma kujutlusvõimet ja mis Teid inspireerib?

– Püüan käia võimalikult paljudel teiste kunstnike näitustel. Igal neist on oma energia. Armastus ilu vastu võimaldab seda ilu luua! Isegi kui hoiad käes vana kinga, lõikad sellest ära uhke riidest lillega rihma, näed, kuidas sellest saab pilti luua. Pealegi võivad erinevad materjalid erinevalt “mängida”, kõlada otseses ja ülekantud tähenduses. Kui me räägime mahukatest kujunditest, mille aukudest käib tuul läbi, siis hakkavad nad helisid tekitama. Näiteks paigaldati minu töö, mis tekitas kuulamiseks meeldivaid helisid,  ühe ettevõtte territooriumile ning mõned töötajad tulid lõuna ajal selle juurde ja mediteerisid.

– Üks asi on see, kui tööde tegemiseks kasutatakse odavaid materjale, enamasti kasutatud asju, aga teine asi – metalli ja puidu ostmine nõuab märkimisväärseid vahendeid. Kas see käsitöö tasub end ära? Või on rõõm meistriteose loomise protsessist hindamatu?

– Mis puutub materjali ostmisesse, siis see pole alati võimalik isegi raha olemasolul. Nüüd on mõnda tüüpi metalli raske leida ja need, mis on ehituspoodide riiulitel, ei sobi. Näiteks oksüdeeritud alumiinium, ehituses nõutud materjal, näeb kunstilises mõttes kehv ja esitlematu välja. Seetõttu töötan nüüd sagedamini puidu, klaasi, plasti või kangaga.

Vahel müün oma töid laatadel ja sageli võetakse neid hulgi, sest määran sümboolse hinna. Tunnistan, et tunnen rohkem rõõmu, kui kingin lihtsalt oma töid. Igasse neist jätan killukese endast.

– Mõned meie linna kunstnikud õpetavad koolides, sisendades seeläbi nooremasse põlvkonda kunstiarmastust. Järjepidevus on olemas. Ka Teil oli varem õpetamiskogemus?

– Üheksakümnendatel õpetasin Narvas teismeliste klubis “Rovesnik” poistele inkrustatsiooni, metalli maalimist ja maalimist. Siis oli grupis umbes nelikümmend inimest …

– Aga praegu?

– Üritasin isegi elumajas keldrit rentida ja klassiruumiks kohandada, kuid mõned elanikud olid sellise algatuse vastu. Pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid ideed ellu viia, pidin plaanist loobuma. Kuid soov oma kogemusi ja oskusi jagada jäi. Harva, kuid viin läbi meistriklasse linna üritustel.

– Kas kunstikoolide poolt on huvi dekoratiiv- ja tarbegraafika arendamise vastu?

– Mingil määral on: õpetajate initsiatiivil korraldati minu näitusi koolides. Ja kuigi lapsed näitasid üles suurt huvi, on minu töö õppimisega seotud mitmeid raskusi: tehniline varustus ja materjalide kõrge hind. Seetõttu loodan, et näitusest saab hea inspiratsiooniallikas noortele kunstnikele.

– Viktor, teie kollektsioonis on tohutult palju erinevatest materjalidest ja erineva suurusega töid. Kuidas valiti eelseisvale näitusele eksponaate?

– Püüan tuua töid, mida pole varem eksponeeritud. Kuid seekord saavad külalised näha minu töö tulemusi, mis on paljudele näitusesõpradele hästi teada, – ütles Viktor Novikov.

Näitusel on väljas suur hulk postkaarte, mille autor on Viktor Novikov. Vernissage’i külalised saavad osa neist mälestuseks kaasa võtta. Näitus jääb Valges saalis avatuks augusti lõpuni.

Ilja Telnov

Foto eraarhiivist