Väljas on august, suvi lahkub. Ja nüüd on Kohtla-Järve linnapargis eriti mõnus – rohelise rahu kuningriigis, viimane rohelus. Siin on alati mõnus olla, ka talvel, rääkimata varasügisest, mil ebamaine ilu tiirleb lehtede langemisel.

Tavaliselt pole park suvel kunagi tühi, kui mitte arvestada väheste jalutajatega. Nii et kolmapäeval, 2. augustil, siin rahvast polnud. Võib-olla mõjutas vihmane ilm.

– Sellise ilmaga meeldib mulle siin isegi rohkem jalutada, – naeratab Svetlana. – Kõndida vihmavarju all neid radu vihmameloodiat nautides on nii imeline lõõgastus, närvid puhkavad ja jälle tundub elu ilus. Olen puhkusel, nii et kiiret pole. Siin saab rahulikult mõelda ja mõtiskleda. Jalutan siin juba teist tundi, on väga hea, värske. Saan täna siin hingata, meie ettevõtetest pole absoluutselt mingit keemia lõhna.

– Jah, ma jalutan, aga siin pole peale kõndimise midagi muud teha. Ainult parte on võimalik vaadata, nüüd on neid järves palju, – ütleb Larisa mitte liiga optimistlikult.

– Nüüd tuleme siia harva, selgitavad peaaegu üksmeelselt vastu tulnud noored, ainult tõukerataste ja ratastega sõitma ning mänguväljakul trenni tegema, aga järves me enam ei uju, vesi on külm.

– Võib öelda, et olen pargi regulaarne külaline. Peaaegu iga päev sõidan siin rattaga nagu teisedki jalgratturid. Väga hea koht selleks. Mulle ei meeldi kõnniteedel kõndida. Varasematel aastatel käidi siin terve perega, paadi ja katamaraaniga järvel sõitmas, mingi romantika oli. Aga nüüd pole katamaraane, paate ega romantikat, – naerab Nikolai.

– Siin korraldatakse väga vähe üritusi, – ütleb Angelina. – Kuigi sellega saadakse suurepäraselt hakkama. Nagu näiteks hiljutine Veemuusika festival. Imeline üritus, imeline vaatemäng, mis tõi kokku palju rahvast. Suur tänu selle korraldajatele. Olime siin kogu perega, samuti jaanipäeva tähistamisel jaaniööl. Pargis valitsev atmosfäär soosib selle ürituse korraldamist, mille üle on minu arvates kõik õnnelikud, nii lapsed kui ka täiskasvanud. Selliseid massiüritusi peaks siin rohkem korraldama, aga kahjuks teisi veel pole.

– Park on muidugi väga ilus, imeline loodus. Need võimsad majesteetlikud puud. Jah, ja kord meeldib, kõikjal on väga ilus, korralik, muru on niidetud. Kõik teed on korras ja puhtad. Ja see on väga meeldiv, kuid sellest ei piisa – pargis pole elu, pean silmas erinevate ürituste korraldamist, neid on siin väga vähe, – märgib Natalja.

– Peale kauni looduse pole enam miski, mis inimesi parki meelitaks, – toetab Vera sõbranna Natalja arvamust. – Aga meie Kohtla-Järve on talentide poolest rikas, andekad loomingulised meeskonnad. Jah, nad puhkavad suvel, kuid kõik ei lahku linnast, nii et kontserdil saaks esineda ka mittetäieliku koosseisuga. Pealegi on iga artisti, ka amatööri jaoks laval esinemine puhkus, suur rõõm. Ja mida rohkem nad esinevad, seda parem. Jah, ja linna puhkpilliorkester tuleks kaasata, see võiks siin esineda, muidu näeme ja kuuleme seda väga harva, ainult suurtel linna pidustustel.

– Park on muidugi väga hoolitsetud ja meeldib, aga selle sisu (tean seda oma vanavanemate juttudest) on kadunud. Siin pole kohvikuid ega atraktsioone, pole absoluutselt midagi teha, pole vaba aja veetmise mitmekesisust, meelelahutust. Hea, et mänguväljak on, pojale väga meeldib. Nii et tuleme siia alati hea meelega, kui meil aega on, – ütleb Milana.

– Siin ma imetlen järve ja ma ei suuda isegi uskuda, et see on kunstlik. Selle piirjooned on väga huvitavad, on näha et loodi suure armastusega. See on nii ilus. Isegi pilliroog, selle pisikesed puhmad järve teises osas. Ja see imeline saar järves. Ja mõtetes ütlen tänu neile inimestele (võib-olla pole neid enam siin maailmas), kes selle järve oma kätega lõid, see on ime paljudele Kohtla-Järve põlvkondadele. Nagu ka see park. Ta ei kasvanud ise, kellegi käed istutasid nii palju puid, mis kasvasid suureks, nii võimsa võraga, – mõtleb Elena valjusti.

– Elame abikaasaga lähedal, – ütleb Valentina, – tuleme parki peaaegu iga päev jalutama ja värsket õhku hingama (siin on nii palju võimsaid puid), kui muidugi meie ettevõtted seda lõhnaga ära ei riku. Minu abikaasa vajab neid jalutuskäike, ta põdes raskelt koroonat, tema tervist ei saa kuidagi taastada, kuid pärast selliseid jalutuskäike tunneb ta end paremini. Meile, pensionäridele, meeldib siin. Kuigi üritustele tahaksime loomulikult tulla, lõbu on hea, omamoodi ravim. Tahaks, et park oleks jälle lärmakas, sumisev, nagu see oli meie nooruspäevil. Muide, me kohtusime abikaasaga selles pargis ja siis me abiellusime.

– Siin valitsev vaikus ja sarm on imelised, aga ma tahan midagi muud – muusikat, melu – meelelahutust, aga seda pole. Sündmused on siin väga haruldased, minu arvutuste kohaselt ei tule neid isegi kolme. Aga rahvale saaks korraldada vähemalt tantse suvel, näiteks õhtuti igal reedel või laupäeval, kui kõik võiksid tulla siia tantsima, vestlema, tuttavaks saama. Nad ei istuks terve suve oma korteri nelja seina vahel, sest kõigil pole võimalust välismaal lõbutseda, sinna puhkama minna, – resümeerib Polina.

– See park on minu noorus, – ütleb Nina veidi kurbusega. – Siin kõnnin mööda radu ja meenutan, milline elu siin oli. Pargi lähedal oli kaks noortemaja, üks hoone lammutati mõne aasta eest millegipärast ja teine jäi alles – see, kus ma elasin. Meie, noored, veetsime siis selles pargis tunde. Siin kees kõik. Rahvast oli alati palju nii argipäeviti kui ka nädalavahetustel, noortest vanadeni. Ja meelelahutust jagus kõigile. Seal oli ka vaateratas, karussellid, kiiged ja katamaraani- ja paadisõidud – kõike ei jõua üles lugeda. Kõlas muusika, sai tantsida. Ja kohvikus erinevad maiustused ja loomulikult jäätis ning meestele õlu. Kui tulid turumajandus ja turusuhted, hakkas pargist elu, selle sisu tasapisi lahkuma. Jäeti hooletusse, võsastus, ka tehisjärv. Aga mõni aasta tagasi sai see õnneks haljastatud ja sädeleb taas kogu oma ilus. Tahaks et park muutuks taas rahvarohkeks, kus on palju meelelahutust nii lastele kui ka täiskasvanutele, nagu vanasti. Seda kõike linna eelarvest muidugi taaselustada ei saa, aga meil on Kohtla-Järvel palju ettevõtjaid, rikkaid inimesi, aga ka rikkaid ettevõtteid. Andke oma panus oma kodulinna ajalukku, nagu kunagi tegid need, kes selle pargi ja järve lõid.

… Suvi 2023 on pargist lahkumas, lahkudes igavikku, aga parki saabub suvi 2024, mis võib muutuda eelkäijast säravamaks, mitmekesisemaks, huvitavamaks – parki saabub uuenenud elu.

Antonina Vaskina

Autori foto