Hetkeolukorda arvestades toimus VIII Ida-Virumaa Kultuurifoorum „Kultuur kui majanduskeskkonna arengumootor“ täiesti tühjale Jõhvi Kontserdimaja saalile. See aga ei tähendanud, et ettekandeid ja vastlusringi arutelusid keegi ei kuulanud. Tänapäeva internetikommunikatsioon võimaldab korraldada virtuaalkonverentse isegi edukamalt, kui see reaalses keskkonnas oleks.

Enam kui 200 inimest üle terve Eesti jälgis mitmetunnilist foorumit, esitades ettekandjatele omi küsimusi samuti interneti teel. Foorumi moderaatori Heili Sibritsa ülesandeks oli esinejate tutvustamine ja ettekannete sissejuhatamine ning küsimuste vahendamine. Ida-Virumaalt pärit Postimehe kultuuritoimetuse juht suutis suurepäraselt täita moderaatori ülesandeid, seda vaatamata foorumi algusminutite sidehäiretele ja puudulikule infole esinejate kohta. Tegelikult olid kõik esinejad oma valdkonnas teada-tuntud eksperdid või spetsialistid.

Ida-Virumaa Kultuurifoorumi tähtsust rõhutasid sissejuhatavas sõnavõtus Eesti Vabariigi kultuuriminister Anneli Ott, Jõhvi vallavanem Jüri Konrad ja Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu esimees ning Toila vallavanem Eve East. Nendes sõnavõttudes nimetati Ida-Virumaale tuntust toonud kultuuriüritusi ja rõhutati regiooni mitmerahvuselist omapära.

Foorumi programmi vaieldamatult sisukaima ettekandega esines Eesti Konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing, kes viis kokku kaks mõistet – loome ja majandus. Konjuktuuriinstituut on aastatel 2003, 2007, 2011 ja 2015 viinud läbi Eesti loomemajanduse kaardistamise. Järgmine suurem loomemajanduse hetkeseisu analüüs valmib veel sellel aastal. Teadurid võtavad vaatluse alla 13 valdkonda, mis on seotud loomemajandusega. 2015. aastal töötas Eesti loomemajanduses 30681 töötajat, mis on 4,8% kõikides ettevõttetes tööga seotud inimestest. Kahjuks viimastel aastatel on loometööga seotud inimeste arv vähenenud. 2003. aastal oli neid 8,8%, 2015. aastal juba 3,4%. Äriregistri andmetel oli Eestis 9098 loomevaldkonna ettevõtet, see on 11,6% kõikidest Eesti ettevõtetest. Sektori kogutulu oli 1,5 miljardit eurot, see teeb 3% SKPst. Need andmed näitavad, et loomemajandusel on veel palju arenguruumi. Loomemajandus on otseselt seotud elukeskonna muutustega, isegi kinnisvara arendusega. Marje Josing lõpetas oma ettekande lootuses, et Ida-Virumaa suurettevõtted kaasavad oma töösse ka regionaalseid loomeettevõtjaid.

Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp on “Kultuuripoliitika arengukava aastani 2030” koostamise töörühma juht. Ta keskendus tulevase arengukava struktuurile ja programmilise dokumendi ettevalmistamise ajakavale. Riigi tulevane kultuurikorraldus baseerub kultuurisektori kättesaadavusel, valdkonna areng on võimalik pideva järelkasvu tagamisel ning kultuur peab olema tihedalt seotud kogu riigi majandusega. Kuigi loodavas kultuuripoliitika arengukavas ei ole eraldi Ida-Virumaa osa, on kava koostamisel järgitud regionaalset aspekti. Maakondade arengustrateegia koosneb nn viiest plaanist: plaan A – KOV-ide ühine dokument; plaan B – maakonna äriplaan; plaan C – süsinikuheitmete vähendamine; plaan G – roheline energia; plaan E – hariduse areng.

Lõimunud eesti- ja venekeelne kultuuriruum – need mõisted olid Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Irene Käosaare esinemise aluseks. Ta tegi oma ettekande koos kontserdikorraldaja Tallinn Music Week ja Station Narva festivalide asutaja Helen Sildnaga. Irene Käosaar tuletas meelde seda aega, mil ta alustas tööd Integratsiooni Sihtasutuses. Kui 30 aastat tagasi oli integratsiooni keskpunktis eesti keele õpe ja kodakondsuse küsimus, siis täna on integratsioonitöö keskmes ühine kultuuriruum. Ida-Virumaa rahvusvähemuste kultuuriruum on mitmekesine ja siin on koht ka professionaalsel kunstil. Ida-Virumaal on selgelt piiritletud sisemine ja välimine kuvand. Nägemus regioonist, kus on kõrvuti kaks keeleruumi – eesti ja vene on vananenud. Sisemiselt näeme tõsist ja väga vajalikku tööd rahvusseltsides. Neid on regioonis üle 30. Vahest on siin isegi liiga suur nn “omas mullis olemine”. Pole saladus, et regiooni välimine kuvand on sageli seotud mingi seiklusega, siia tullakse nagu tsirkusesse, tegi järelduse Irene Käosaar. Vaatamata sellele, on Ida-Virus eesti kultuuriruumi isegi rohkem, kui seda on mujal Eestis näha. Irene Kosaar lõpetas oma esinemise nii: “Ida-Virumaad peab südamega kuulama!”.

Kultuuriürituste korraldaja Helen Sildna on kindlal arvamusel, et festivalid on piirkonna arengumootorid. Suurüritusi või festivale võiks toimuda lausa iga nädal. Kuna Helen Sildna tegeleb festivali Station Narva korraldusega, siis kõlas tema esinemises soov jätkata tööd Narva kui Euroopa kultuuripealinna tiitli taoltemisel. Eelmises taotluses soovis Narva teha koostööd Rakverega, nüüd võiks projektid haarata enda alla kogu Ida-Virumaa. Kohaliku kultuuri sisemist jõudu on vaja paremini kasutada, eriti ürituste koordineerimisel. Helen Sildna lõpetas oma esinemise  foorumil üleskutsega tunnetada Ida-Virumaa positiivset elevust.

Lähiaastatel ootavad Ida-Virumaad suured muutused, mis on seotud põlevkivisektori  reorganiseerimisega. Me ei ole maailmas esimesed, kus analoogilised regionaalsed muutused on juba toimunud. Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane, talle omases naljatlevas stiilis, tõi foorumi kuulajateni suurte muutuste kogemusi mujalt maailmast. Alustas aga ettekandja intrigeeriva teesiga – muutused on tegelikult loobumised. Näiteks Islandi ühes heeringapüügi regioonis otsustati loobuda kalapüügist. Regiooni täielik muutumine ja teistele harudele üleminek võttis aega 1969. kuni 2011. aastani. Tuli ehitada uusi teid ja tunneleid, teha ümberõpet endistele kaluritele. Oli ka neid, kes otsustasid regioonist lahkuda, see on antud situatsioonis loogiline. Raul Rebane väitis, et Ida-Virumaa regioon vajab erilist riiklikku programmi.

VIII Ida-Virumaa Kultuurifoorumi üks tähtsamaid ettekandeid oli pühendatud õiglasele üleminekule. „Õiglase Ülemineku Fond – kuidas see aitab meid edasi?” – sellel teemal rääkisid Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu õiglase ülemineku platvormi koordinaator Hardi Murula ja rahandusministeeriumi regionaalpoliitika talituse koordinaator Ivan Sergejev. Vaatamata sellele, et juba on toimunud mitmeid seminare ja töökohtumisi ning rahandusministeerium on avaldanud Euroopa rahastamise jaotuskava, on selles küsimuses veel palju teha. Aprillis on kavas korraldada ürituste sari üldnimetusega  „Ida-Viru  visiooninädal”. Mais/juunis 2021 peaks vabariigi valitsus heaks kiitma kava, mis saadetakse kava Euroopa Komisjoonile. Augustis/septembris peaks vabariigi valitsus heaks kiitma õiglase ülemineku kava lõppvariandi  ja esitama selle taas Euroopa Komisjonile. Oktoobris-detsembris 2021 on oodata kava kinnitamist Euroopa Komisjoni poolt. See oleks ühtlase ülemineku kava meetmete rakendamise algus. Hardi Murulale ja Ivan Sergejevile esitati küsimus, mis on seotud kultuurisektori kaasamisega õiglase ülemineku rahastamise jaotuses. Paraku oli vastus eitav. Kuid on lootust, et visiooninädala kohtumistel võetakse sama teema päevakorda ja siis on veel võimalik kavas muudatusi teha.

Foorumi kavas oli ka Jõhvi tulevase tehnoloogiakooli esitlus, mille tegi Rainer Sternfeld. Sellel aastal kavatseb kool korraldada kolmenädalase suvekoolituse 600 õpilaskandidaadile, et siis valida välja 200 õpilast, kes alustavad septembris õpinguid uues koolis. Küsimusele, kuidas suudavad need 200 õpilast inglise keeles õppida, vastas Rainer Sternfeld, et koolis saab õppida nii eesti, vene kui ka inglise keeles. Aga peame aru saama, et rahvusvaheline äri- ja arvutikeel on ikkagi inglise keel.

Kultuurifoorumi debatt keskendus regiooni positiivsetele külgedele ja negatiivsetele ilmingutele. Debatis jagasid oma seisukohti Narva linnapea Katri Raik, Sillamäe Muusikakooli direktor Vladimir Võssotski, Ida-Viru turismikoordinaator Kadri Jalonen, Ida-Virumaa Innovatsiooni ja loomekeskuse Objekt asutaja Jana Budkovskaja, kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Piret Hartman, Viru Keemia Grupi suhtekorraldusjuht Irina Bojenko ning Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu esimees Eve East.

Ida-Viru plussidest toodi esile: rahvuslikku mitmekesisust, head avalikku ruumi, suurt arvu vene emakeelega inimesi, soovi tarbida kultuuri, head koostöövõrgustikku suurettevõtete ja kultuurisektori vahel, kultuuriinimeste innovaatilisust, kultuurielu korraldajate optimismi. Negatiivele poolele jäid: sotsiaal-majanduslik olukord; eesti kultuuriruumi piir, mis lõpeb enne Jõhvit; inimeste teadmine, et leib on kultuurist tähtsam; haridustase, eriti eesti keele areng regioonis; kultuuriklastri puudumine; puudulik infovahetus ürituste korraldajate vahel.

Kultuurifoorumi viimastel minutitel kõlasid parajalt ulmelised ideed – tuua Ida-Virumaale kõik mujal Eestis tuntust saanud üritused. Näiteks Tartu maraton võiks ühel aastal toimuda mitte Tartu lähistel vaid Jõhvi kandis. Paide Arvamusfestival võiks korraks kolida Narva-Jõesuu randa. Viljandi Folk võiks kaaluda muusikud ja pubiku kutsuda Toila parki. Kasutada juba juurdunud kultuurisündmusi pole vist eriti tõhus. Las iga kingsepp jääb oma liistude juurde. Õnneks tegid foorumi korraldajad õige ja igati sobiliku kokkuvõtte – Ida-Virumaa peab leidma OMA lähenemise, sest Ida-Viru on fookuses ja on jätkuvalt popp!

Jana Kuiv

Reklaam