August vonKotzebue – kas kõigi aegade kuulsaim Jõhvi kihelkonnas elanud inimene?

414 Views

Pealkirjas mainitud August vonKotzebue oli omas ajas tõeline superstaar, keda teadsid Euroopas kõik, paljud armastasid, kuid paljud ka vihkasid. Eks see ole ka praeguste superstaaride probleem.

August von Kotzebue „taasavastamine“ käib maailmas täie hooga juba mõnda aega, eriti Eestis ja Saksamaal, aga ka mujal maailmas, sealhulgas Venemaal, kus näiteks keiser Paul I ajal etendati Kotzebue näidendeid nii massiliselt, et see hakkas tekitama juba vastureaktsioone. Kotzebue tundis isiklikult kogunmi kolme Venemaa valitsejat – Katariina II, Paul I ja Aleksander I. Seejuures oli ta Paul I viimase elupäeva vahetu tunnistaja ja vestles keisriga vaid mõned tunnid enne viimase mõrvamist vandenõulaste poolt. Paul I Mihhailovskoje lossi restaureerimistöödel on tänapäeval oluliseks abivahendiks Kotzebue koostatud Mihhailovskoje lossi kirjeldus, mille ta koostas keisri palvel, kuid mis jäi atentaadi tõttu lõpetamata. Aleksander I jaoks aga kirjutas Kotzebue isiklikke salaraporteid Saksamaa olukorra kohta ning mõrvatigi mässulise tudengi poolt kui „vene agent“.

Peterburgi ja Tallinnaga seotud perioodi August von Kotzebueon mõlema riigi kirjandus vahel nimetatud koguni „Kotzebue ajastuks“. Sama võib juba märgataka Saksamaal, kus tema näol tekkinud tõsiseltvõetav alternatiiv varem nii kaljukindlaks peetud „Goethe ajastule“. Eluajal jõudis trükist ilmuda 28 köidet Kotzebue näidenditega, millest paljud olid kirjutatud Eestis. Paarkümmend aastat pärast surma nägi trükivalgust tema näidendite kogutud väljaanne, mis koosnes koguni 44 köitest ning ei sisalda sugugi kogu tema loomingut. Poole sajandi vältel oli ta ülekaalukalt kõige rohkem lavastatud näitekirjanik Euroopas ja võimalik et ka kogu maailmas.

 Selle kõrval jõudis Kotzebue isiklikult juhtida keiserlikku saksa teatrit Peterburgis, Austria keisri õukonnateatrit ning mitmeid teatreid Saksamaal. Lisaks asutas ta esimese teatri Eestis, esialgu küll asjaarmastajate teatrina. Hiljem asutas ta ka esimese eesti kutselise teatri. Tema draamateose koguarvu üle käivad vaidlused ning julgematel hinnangutel ulatub see kuni veerand tuhandeni, millele lisanduvad 10 romaani, 5 ajalooraamatut, rohkelt luulet ning mõõtmatul hulgal publitsistikat. Jena ülikooli lõpetas ta aga hoopiski juristina ning tööalane karjäär algas advokaadina kodulinnas Weimaris. Tema näidenditele kirjutasid muusikat Beethoevin, Antonio Salieri ja ka noor Franz Schubert. Vähem kuulsate heliloojate nimekiri (keda tunti küll hästi nende omas ajas) on loomulikult palju pikem.

Eeltoodu taustaks oli Kotzebue pikka aega kestnud konflikt Goethega (ja ka teiste saksa valgustajatega). Nende kahe suurkuju vastuolu oli sügavalt olemuslik, ning on tõusmas tähendusrikkaks just tänase kultuurimaailma jaoks. Goethe kirjutas peamiselt lugemiseks mõeldud filosoofilise alatooniga raskepäraseid näidendeid, mis olid mõeldud inimese vaimse arengu toetamiseks. Kotzebue näidendid seevastu olid tema enda sõnul kirjutatud „lavanäidenditeks“ ning erinevalt sügavamõttelistest „lugemisnäidenditest“ mõeldud publikule, kellest enamik ootas teatrisaalist talle arusaadavas keeles elamust. Kotzebue arvates ei pidanud teater olema mitte niivõrd vaimu harimise kui eelkõige moraali kujundamise ja ettekujutusvõime äratamise koht. Kuna kirjanduslugude koostamise aluseks sai Goethele ideaaliks olnud nn elitaarne kirjandus, siis lõpptulemusena Kotzebue oma võitluse kaotas.

Tänapäeval on hakatud vastust otsitama küsimusele Kotzebue näidendite rollist omaaegses ühiskonnas. Miks saatis neid maailmas nii suur edu? Kotzebued mängiti ju kordades rohkem kui Goethet, Schillerit ja teisi „õpikukirjanikke“ kokku. Mõnes mõttes on siin tegemist aruteluga kunsti rolli, tähenduse ja erinevate esinemisvormide üle ühiskonnas. Selles võtmes vaadatuna „Kotzebue küsimuse“ aktuaalsus üha kasvab. Meenutame, et Beethoven sõnul oli Kotzebue  oma aja “ainus draamageenius”, kusjuures seda seisukohta väljendas ta ajal, mil Goethe oli täies elujõus ning nende kahe mehe vastasseis polnud Beethoevenile kaugeltki teadmata.

Erinevalt Goethest oli Kotzebue suurepärane meelelahutaja ja publitsist. Tema kirjutatud näitemängud olid aktuaalsed eelkõige omas ajas ning ka toimisid mõjukana just sellessamas ajas. Kotzebue komöödiad olid kaasaegsetele niivõrd uuenduslikud, jõulised ja vaimustavad, et neist ei saanud kuidagi mööda vaadata või nende suhtes ükskõikseks jääda. Paraku kipub sellelaadne looming jäämagi aktuaalseks ainult omas ajas. Samasse aega kuulus ka Kotzebue poliitiline tegevus, mille teravik oli suunatud Napoleoni ja prantsuse revolutsiooni poolt tekitatud vaimse anarhia vastu, mis tema arvates „rikkus“ noorsugu ja ohustas stabiilsust tagavaid vanu monarhiaid.

Kotzebue seikluslik elu oli palju mitmekülgsem kui tavapärasel kirjanikul. Lisaks hästi tasustatud riiklikele ametitele asutas ta terve rea poliitilise kallakuga perioodilisi väljaendeid, sai Preisimaa Teaduste Akadeemia ja Venemaa Teaduste Akadeemia liikmeks ning elu lõpuaastatel oli Vene välisministeeriumi eriesindaja Saksamaal (sisuliselt Aleksander I isiklik agent) ning innukas Napoleon I vastu võitleja. Sellest jäigi Kotzebuele saksa kultuuriruumis külge tagurliku reaktsionääri kuulsus.

Nüüd jõuame peaküsimuse juurde, kuidas see kõik Jõhviga seostub?

Saatuslik sündmuste ahel algas 1781. aastal, kui vaid 20-aastasel noorel literaadil August von Kotzebuel õnnestus saada tööle Peterburi kindralkuberneri von Baueri erasekretärina, kes oli ühtlasi sealse keiserliku saksa teatri direktor. Tegelikult langes saksa teatri juhtimise ülesanne 21-aastasele Kotzebuele, kes kohe kirjutas näitetrupile ka oma kaks esimest näidendit. Ühtlasi astus ta vabamüürlaste looži liikmeks, kelle hulka oli Weimaris kuulunud ta tema onu ning viimase lähem sõpruskond. Pärast von Baueri ootamatut surma saadeti Kotzebue Katariina II korraldusel 1783. aastal Tallinna, kus sai tööle asehaldurkonna ülema pellatsiooni kohtuassessorina.

Asehaldurkonna juhtimisega oli seotud kohaliku baltisaksa aadelkonna eliit, paljud neist samuti vabamüürliku taustaga, millist liikumist Katariina II sel ajal toetas. Hiljemalt 1784. aastal leiame Kotzebue juba suvitamas Jõhvi kihelkonnas Kiikla mõisas, mis kuulus Fr. G. Rosenile. Kiikla saigi Kotzebue „teiseks koduks“, kus ta ka abiellus ja kirjutas oma mitmed näidendid. Koos parun Roseniga asutas ta samal aastal Tallinnas asjaarmastaja teatri, mille näitlejate tuumik koosnes ainult vabamüürlastest ning kogu tulu läks heategevuseks vaestele.

21. veebruaril 1785 abiellus Kotzebue Kiiklas Tallinna asehaldurkonna asekuberneri ja peatse kuberneri Reinhold Wilhelm von Esseni tütre Friederike Julie Dorothea´ga, kelle onule kuulusid sel ajal Kalvi ja Koogu mõisad (koos Aseriga). Veel samal 1785. aastal tõusis Kotzebue kubermangu magistraadi presidendi ametikohale, omandas sellega Vene päriliku teenistusaadli seisuse.Vaid  kaks ja pool kuud pärast pulmi, 12. mail 1785, sündis esimene poeg Wilhelm – tulevane Aleksander I tiibadjutant ning kindralstaabi juhataja Napoleoni vastastes sõdades. Järgmisena sündis 1787. aastal poeg Otto, kellest sai maadeuurija ning kes osales koguni kolmel ümbermaailmareisil. Kiikla perioodi idüll lõppes 1790. aastal, kui Kotzebue sõitis tervist ravima Saksamaale, kus peagi suri tema naine Friederike.

1792. aasta algul naaseb Kozebue uuesti Eestimaale, kus ostis 1793. aastal Jõhvi kihelkonnas asuva Friedenthal („rahuorg“) mõisakese. Täna kannab sama koht nime Sinivoore ning asub Kohtla-Järve külje all Outokumpu linnaosa vahetus naabruses. Seejärel alustas Friedenthali välja arendamist oma maamõisaks, kus ta esialgu veetis küll ainult oma suvesid. Ta abiellus Erra ja Tudu mõisniku Karl Philipp von Esseni lahutatud naise Christine Gertrudevon Esseniga, kes oli ühtlasi admiral Adam Johan vonKrusensterni onutütar ning Kotzebue esimese naise nõbu. Pärast abiellumist asus noorpaar püsivalt elama Friedenthali mõisa, kus Kotzebue sai lõpuks ometi pühenduda täielikult kirjandusele ning õnnelikku pereelu nautimisele.

Näib, et järgmised kolm aastat Jõhvi kihelkonnas Friedenthalis olidki Kotzebue elu kõige õnnelikumad ning mõisa nimi Rahuorg õigustas end täielikult. 1795. aastal lahkus Kotzebue riigiteenistusest ning jäi püsivalt elama oma väikesesse Friedenthali maamõisa, kuhu rajas ka harrastusteatri. Oma autobiograafias kirjutas ta, et minu enda ja muusade parema elu jaoks, panin ma 1795. aasta Eestimaa kubermangu magistraadi presidendi ameti maha ja tulin oma väiksesse Friedenthali maavaldusse. Armastus, sõprus ja rahu hellitasid mind ära ja ma leidsin end keset oma naise, laste, sõprade ja tuttavate armsust, hoopis enam kui ma seda suurtes mürarikastes linnades kohata võisin.

Sellest õnnelikust ja idüllilisest ajast Friedenthalis on jäänud jälgi ka Kotzebue teostesse. Näiteks leidub 1795. aastal Leipzigis ilmunud Friedenthali perioodi loomingut kajastavas kogumikus luuletus „Kui luuletaja ehitas maamaja ning koos oma kaasaga tööd pealt vaatas“. Armuküllasele paradiislikule idüllile, mis sel perioodil Friedenthalis valitses, leiab veelgi viiteid.

Sarnaselt Kiikla perioodile ei kestnud idüll ka Friedenthalis kuigi kaua. Viinis suri sealse keisrikoja õueteatri juht ning vabanenud ametikohta pakuti Kotzebuele, kes võttis pakkumise vastu ja kolis Friedenthalist koos oma naise ja perega Viini, kuhu jõudis 30. jaanuaril 1798. Viinis töötas Kotzebue viis kuud sealse keiserliku õueteatri direktorina ning sai seejärel Austria keisrilt Franz II-lt eluaegse pensioni. Tagasiteel Venemaale arreteeriti ta Paul I käsul süüdistatuna jakobiinluses (kes kuulusid samuti vabamüürlaste hulka) ning saadeti asumisele Siberisse. Vaid paar kuud hiljem sai ta aga keisrilt armu. Nimelt oli Paul I kätte sattunud Kotzebue 1799. aastal Saksamaal kirjutatud draama „Peeter III vana kutsar“, mis meeldis keisrile sedavõrd, et autor vabastati.Tekitatud ebamugavuse heastamiseks kinkis keiser Kotzebuele Vooru kroonumõisa koos 400 pärisorjaga. Lisaks nimetati ta Peterburi Saksa Teatri direktoriks ja temast sai keisri isiklik usaldusisik.

Paraku kevadel 1801 Paul I mõrvati vandenõulaste poolt. Kotzebue loobus seejärel teatrijuhi ametist ning ta otsustas igaks juhuks lahkuda Saksamaale. Korduvad pikad rännakud postitõldades konarlikel teedel rikkusid abikaasa Christina tervise, kes 1803. aastal suri. Kotzebue naaseb Eestimaale, kus abiellub Christina onutütre Wilhelmine Friederike´ga (neiupõlvenimega Krusenstiern), kelle suguvõsa oli seotud aegade vältel mitme mõisaga Jõhvi kihelkonnas. Selle kõrval õnnestus Kotzebuel lõpuks ometi ellu kutsuda teater Tallinnas, mis asus tööle 1809. aastal Laiale tänavale ehitatud uues hoones, kus täna tegutseb Nukuteater. Kotzebue andis välja ja Napoleoni-vastaseid poliitilisi ajakirju ning kui Napoleon 1812. aastal Venemaale tungis, olevat Kotzebue pärimuse kohaselt hoidnud pidevalt kahehobusetõlda põgenemiseks rakkes.

1813. järgnes Kotzebue võidukatele vene vägedele Berliini, kus hakkas 1814. aastal välja andma järjekordset ajalehte «Русско-немецкий народный листок». Keiser Aleksander I soosingu tõttu valiti Kotzebue 1815. aastal Peterburi ülikooli korrespondentliikmeks ning 1816. aastal vene kindralkonsuliks Königsbergis, kus ta asus ühtlasi tööle sealse teatri kunstilise juhi kohale. 1817. aastal edutas Venemaa välisministeerium Kotzebue riiginõunikuks ning komandeeris Saksamaale, kust kirjutas igakuiseid salaaruandeid isiklikult keisrile. 1819. aastal kolis Kotzebue Mannheimi, kus ta sama aasta 23. märtsil Jena teoloogiatudengi Karl Ludwig Sandi poolt pistodaga mõrvati kui „isamaa reetur“ ja „noorsoo kiusatusse ajaja“.

Vallo Reimaa, ajaloolane