Ujuja Elina Partõka: olümpia-aastal mõtlen ikka olümpiamängudele

522 Views
Partõka

Tänaseks on Tokyo olümpiamängud juba ajalugu. Ida-Virumaa spordihuvilistele kindlasti pakkus huvi ja närvipinget Sillamäelt pärit noore ujuja Eneli Jefimova esinemine. 14-aastasel Enelil pole vaja häbeneda oma tulemust – 14 koht. Oleme vahetult enne Tokyo olümpiamänge Eneli ja tema emaga vestelnud. Täna on aga meie vestluskaaslaseks Kohtla-Järvelt pärit ujuja Elina Partõka, kes on samuti kolmel korral osalenud olümpiamängudel.

– Elina, olete oma elu sidunud Ida-Virumaaga. Kas olete siin ka sündinud?

– Tõesti olen Kohtla-Järve inimene, siin sündinud ja õppinud. Aga minu vanemad on pärit Ukrainast. Kohtla-Järvel alustasin spordiga ja võistelnud olen samuti Kohtla-Järve klubi koosseisus.

– Harrastate ujumist, see on väga lai spordiala. Millised on olnud teie lemmikdistantsid?

– 100 ja 200 rinnuli. Kuid ujumisspordis on igale arenguetapile sobilikud omad distantsid ja isegi ujumisstiilid.

– Pole palju neid Eesti ujujaid,kes on olnud au esindada Eestit olümpiamängudel. Tuletage meelde meie lugejatele neid olümpiamänge, kus saite osaleda?

– Esimene olümpiakogemus pärineb aastast 2000, siis toimusid mängud Sydneys. Neli aastat hiljem, 2004 võistlesin Ateena olümpiamängudel ja 2008 olin Pekingi olümpiamängudel. Ei unusta ka MMi Barcelonas ning Melbourne´is , need suurvõistlused oli aastatel 2003 ja 2007. Arvan, et kõige rohkem jäin rahule esinemisega Pekingi mängudega. Tegelikult lootsin parimat tulemust, aga esinemiskogemus ja emotsioon jäi sellelt olümpialt kõige rohkem südamesse. Siin sain purustada Eesti rekordi, mis on aastaid püsinud.

– Kuidas toimub sportlaste valik olümpiamängudele, millised on kriteeriumid?

– Kõige tähtsam on normatiivide täitmine, selleks tuleb läbida teatud võistlused ja saada seal head tulemused. Sportlase poolt on vajadus palju treenida, mitte vähem tähtis pole riiklik toetus.

– Kes olid teie jaoks kõige tähtsamad abilised?

– Minu treeneriteks on praktiliselt kogu sportlase elu jooksul olnud minu vanemad. Nende toetus oli igal võistlusel minu kõige suuremaks motivatsiooniks. Vanemate eeskuju ja õpetus on eriti tähtis, kui oled alles 16 ja sõidad oma esimesele olümpiale. Vanemad olid mulle nõuandjateks ka siis, kui mingil hetkel otsustasin loobuda spordist. Minul juhtus ühel treeningul luumurd, arvasin, et ma kunagi enam ei jätka ujumisega. Moskva arstid määrasid mitmekuise kipsiaja, sellele järgnes ligi pooleaastane taastamise aeg. Ma ei suutnud olla kipsis üle kuu aja, võtsin ise kipsi maha ja jätkasin treeningutega. Kui paranesin ja taas vanemate toetusel ma siiski jätkasin. Seda vaatamata ka sellele, et trauma ravi ajal mind kustutati kõikidest nimekirjadest ja võeti maha võistlustelt. Spordiametniku seisukoht oli julm – ma pole enam perspektiivne ujuja. Valus oli mitte traumast vaid sellest, et minult võeti ära kõik toetused ja stipendiumid. Aga ma suutsin tõestada esmalt endale, et olen suuteline võistlema olümpiamängudel.

– Millega teie praegu tegelete?

– Esmalt teen oma igapäevast tööd kalandusettevõttes, see on seotud müügikorraldusega. Tammikus on mul ka noorte ujujate grupp, olen nende treener. Kõige noorem lapsuke grupis on 4,5, suurem osa aga algklasside õpilased. Minu ema jätkab endiselt treeneritööd ja minu väikesed liiguvad edasi ema gruppi. Minule treeneritöö väga meeldib, saan jätkata lahkunud isa tööd ja olla ujulas ema kõrval.

– Kuidas te suudate panna oma päeva kaks nii erinevat tegevust?

– See erinevus ongi kõige huvitavam, Päeva esimeses pooles olen praktiliselt kogu aeg arvuti taga. Päeva teises pooles saan tegeleda sellega, mis on palju aastaid olnud mulle väga tähtis. Mina ju alustasin spordis samuti väikese lapsena. Minu 5-aastane poeg tegeleb samuti ujumisega. Olen mõelnud, et võiksin ka terve päeva pühendada treeneri tööle. Aga siin on üks lihtne asjaolu – meie koolis on päeva esimeses pooles õpilaste ujumistunnid. Treeningud gruppides algavad alles peale õppetööd.

– Kas seate treeningute eesmärgiks kasvatada uusi tippsportlasi? Kas poeg kuulub, teie arvates, perspektiivsete ujujate hukka?

-Poeg on veel liiga väike. Kaks viimast aastat oleme pandeemia pärast palju treeningaega kaotanud. Aga ma ei sea endale sihiks olla treener tippspordis. Minu jaoks on nüüd sport osa tervislikust elustiilist, seda üritan ka lastele sisendada. Vesteldes lastevanematega räägin alati, mida võib neile tähendada nende lapsele nö suur sport. Siin on tähtis teadmine, et sport nõuab veel ka suuri rahalisi väljaminekuid. Minu vanemad on minu saavutustesse investeerinud mitte väikseid summasid. Eriti suured väljaminekud on seotud treeninglaagriga, stardimaksud pole ka väikesed. Üks korralik trikoo maksab üle 600 euro.

– Mis teeb tippspordi veel nõnda kalliks?

– Paljudes suurriikides on võistkonda kaasatud terve rida erialaspetsialiste – meedikud, psühholoogid, massöörid jne. Märgin veel ka seda, et võistlustele minnes oleme võistkond. Kaasas on tavaliselt üks treener. Nüüd kujutage ette – minu esimene olümpia, olen 16 ja esimest korda sõidan Austraaliasse. Ema-isa kaasas ei ole. Võistkonna treener ei varja, et tema poolehoid on esmalt just “tema” sportlasele, siis alles võetakse arvesse teiste võistkonna liikmete vajadusi ja soove. Psühholoogiliselt on seda väga raske taluda.

– Kuidas hindate ujumise arengut ja hetkeseisu Ida-Virumaal ja Kohtla-Järvel?

-Nullis meie kindlasti ei ole! Teeb rõõmu, et varsti on oodata Kohtla-Järve uue ujula avamist. Ma näen palju andekaid noori sportlasi. Aga andekus pole alati kõige tähtsam. Spordis on vaja tugevat soovi pidevalt ennast arendada. Kahjuks, Ida-Viru noored ujujad jäävad alla Tallinna ja Tartu sportlastele. Üheks põhjuseks on ujulate veetase. Meil on sügav vesi, näiteks 1,20. Tartus ja Tallinnas on lastele mõeldud ujulad, kus vee sügavus on 80cm. Ujumise õpetamisel ja hilisematel treeningutel on vee sügavus eriti tähtis.

– Aga kuidas on võimalik noorel sportlasel ühendada kooli ja sporti?

– Ega ma täpselt ei tea, kuidas minu isa suutis rääkida koolis minu sõitudest ja võistlustest. Aga mulle loodi koolis kõik võimalused järelvastamiseks või individuaalseks õppegraafikuks. Ja alati olid mul võistlustel kaasas õpikud.

– Teie hinnang sporditoetusele, klubidele?

– Raske on, väga raske. Vahest täiesti ebareaalne leida sponsoreid. Eriti raske on spordiklubidel, spordikoole mingil määral toetavad kohalikud omavalitsuses.

– Palun andke oma hinnang Sillamäe neiu Eneli Jefimova esinemisele Tokyos?

– Loomulikult ma jälgisin Eneli esinemist, ja oli kohe selge, et medali lootust meil seal ei ole. Võistelda olümpiamängudel on suur vastutus ja närvipinge. Eneli oli samas situatsioonis kui mina oma esimesel olümpial. Liiga vähe on enne olümpiat kogemusi suurtelt rahvusvahelistelt võistlustelt. Eneli võistlus olümpial ja kõrge koht väärib tunnustust. Tokyo ei olnud veel Eneli olümpia, järgmisel suurvõistlusel on medalilootus palju suurem.

Vestles Antonina Vaskina

Mõned huvitavad faktid Elina Partõka (1983, Ukraina) elust:

2002 – lõpetas Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumi;

2009 – lõpetas Moskva Rahvusvahelise Turismiakadeemia;

2000 – OM Sydneys vabaujumise 100 m 29.koht ja 200 m 31. koht.

2003 – MM Barselonas 200 m vabaujumises 20. koht ja 100 m vabaujumises 16. koht;

2004 – EM Madridis 200 m vabaujumises 14. koht;

2004 – OM Ateenas 200 m vabaujumises 28. koht;

2007 – MM Melbourne’is 200 m vabaujumises 41. koht;

2008 – OM Pekingis 200 meetri vabaujumises uus Eesti rekord (2.00,64). Selle ajaga jäi ta kokkuvõttes jagama 28.–29. kohta.

2004 100 m vabaujumises Horvaatia meister 2007 200 m kompleksujumises Sloveenia meister.

33 korda Eesti meister suvistel meistrivõistlustel;

29 korda Eesti meister lühiraja meistrivõistlustel.

Ületanud Eesti rekordi 34 korral, sh 13 korral teateujumises.

Ema Tatjana (1957, Ukraina) lõpetas 1992 Leningradis Lesgafti-nim KKI, olnud a-st 1982 Kohtla-Järve Kalevi ujumistreener).
Isa Valentin (1952-2009), ujuja ja ujumistreener, kuulus NL-i koondisse. 1972 Müncheni OM-il kompleksujumise 200 m 11. ja 400 m 18. koht.

Allikas: Eesti ujumise lugu. Tln, 2017, lk 302–305.