Hants Hint: progress on edasiliikuv areng

128 Views
Hint

Kohtla-Järve valimisliidu Progress kandidaatide nimekirjas osaleb 17. oktoobri kohalikel valimistel Hants Hint. Kohtla-Järve linna võimukoridorid on talle tuttavad juba aastast 2002, Hint on täitnud linnapea ja volikogu esimehe kohustusi. Nädalaleht Panorama palus veteranpoliitikul meenutada oma tööaastaid Kohtla-Järve linna juhina ja jagada mõtteid seoses lähenevate kohalike valimistega.

– Olete olnud erakonna Res Publica üks asutajatest ja juhatuse liige. Hiljem moodustasite Kohtla-Järvel valimisliidu Parim Kohtla-Järve ja nüüd olete valimisliidu Progress nimekirjas. Mida teie jaoks mõiste „progress” tähendab?

– Kutse osaleda kohalikel valimistel valimisliidu Progress nimekirjas tuli mulle ootamatult. Siiski oli sellest põgusalt juttu ka mõned kuud varem.

Progress on hea nimi. Hea on märkida, et samanimeline erakond võitis äsja Taanis parlamendivalimised. Progress pole lihtsalt areng, selles mõistes on sees edasiliikumise kuvand.

– Vaadates teie elulugu ning tegemisi, on selge, et Ida-Virumaa ja Kohtla-Järve ei ole teile sugugi võõrad. Mida peate seoses Virumaaga eriti tähtsaks?

– Olen sündinud Kohtla-Järvel ja elanud-kasvanud Kohtla-Nõmmel. Virumaa juured on mulle väga olulised. Siin alustasin kooliteed ja tegin ka esimesed sammud spordis.

Spordist saaksime teiega palju rääkida. Olete ju Eesti noorte ja juunioride meister Kreeka-Rooma maadluses, koolinoorte spartakiaadi võitja nii vaba- kui ka Kreeka-Rooma maadluses. Kas olete ka praegu maadlusega seotud?

– Meremeheamet pani spordile punkti. Reaalselt maadlesin tõsisel turniiril 1969. aastal Soomes. Kümme aastat hiljem osalesin Eesti kalurite spartakiaadil Lääne Kaluri koondises. Ent maadlusega sai tegeleda ka kohtuniku rollis. Oli aeg, mil olin isegi Eesti aktiivseim maadluskohtunik.

Eestis on moodustatud maadlusveteranide ühendus – kuulun selle juhtkonda juba paarkümmend aastat. Olen uhke, et esindan just maadlust. See on Eesti parim spordiala läbi paljude aastate. Maadlusest on meile kõige rohkem medaleid tulnud.

Ent teie elukutse omandamine ei olnud ikkagi otseselt spordiga seotud?

– See päris nii ei ole. Minu noorusaastatel oli väga keeruline saada Tallinna merekooli õppuriks. Tänu spordile oli see uks mulle lahti. Just sport oli üheks mõjuvaks põhjuseks, miks mind arvati merekooli mehaanikaeriala õppuriks.

Merekool andis palju võimalusi enesearenguks. Juba noorena sain võimaluse välismaale reisida ja kool andis mulle ka sõjaväelise aukraadi. Tänaseni on silmade ees pikad Aafrika tööreisid ja ekvaatori ületamised Kongo vetes – esimest korda olin Aafrika rannikul 1969. aastal. Mäletan ka seda koduigatsust ja soovi kiiremini pere juurde naasta.

– Kas on midagi veel, mida meremehe eriala teile peale tööoskuse ja romantika andis?

– Laevas oli eestlasi kõigest kolm-neli meest, meeskond koosnes suuremalt osalt ikka venelastest. Töötasime mitu pikka kuud ühise eesmärgi nimel ja pidime teineteisega arvestama. Laev on tegelikult ideaalne koht, kus õppida inimesi tundma ja nendega arvestama. Peab olema aus ja oma ütlemistes otsekohene. Merel, aga ka teistes valdkondades, pole tähtsad mitte lubadused, vaid lubaduste täitmine. Nii oli mul hiljem volikogu esimehe või linnapea kohustusi täites varasemast merel saadud töökogemusest palju kasu.

– Miks valisite merekoolis mehaanikaeriala?

– Juba siis sain aru, et meri ei jää minu erialaks kogu eluks, siin on omad loogilised põhjused. Eriala pidi olema selline, mis võimaldaks ka järgmistel töökohtadel oma oskusi ja teadmisi edukalt rakendada. Tegin sellised valikud, et oleks kindlustatud tagala. Nii ka läks. Hiljem töötasin Kohtla-Järvel mööblitööstuses, täpsemalt mööblivabrikus. Vabrik tootis köögimööblit ja mina olin seal vaneminsener-mehaanik.

Huvitav on meenutada, et ka selline mitte merega seotud tööala viis mind aeg-ajalt taas merele, täpsemalt sadamatesse. Oli mitmeid kordi, kui uued seadmed, mida vabrik välismaalt tellis, jõudsid mitte Tallinna sadamasse, vaid miskipärast Musta mere sadamatesse. Nii tuli tellitud seadmetele järele sõita ja need sihtkohta toimetada.

– Tuleme nüüd jutujärjega taas Ida-Virumaale tagasi. Kui palju on teil võimalik kohaliku eluga kursis olla, kui igapäevaselt olete pealinna elanik?

– Virumaa eluga olen kursis, suhtlen oma sõprade ja tuttavatega. Ida-Virumaast räägitakse Eesti meedias väga palju, mitte alati küll heas valguses.

– Iseloomustage kohaliku omavalitsuse tööd, eelkõige linnavolikogu tegemisi! Nagu öeldakse, kõrvalt näeb asju teravamalt …

– Ma ütleks nii, et ei ole näha seda tööd! Mina näen volikogu tegemisi selliselt, et numbritele lisatakse ka asjalikud argumendid. Tundub, et raharaiskamist on üleliia palju. Näiteks meie spordihallid ei vasta rahvusvahelistele standarditele, seal ei ole võimalik korraldada rahvusvahelisi võistlusi. Spordihall pole ikkagi koht, kus saab kontserte või diskoõhtuid korraldada. Samasse ämbrisse on astutud ka uue ujula puhul. Pole üldse arvestatud, kuidas seda spordirajatist tulevikus ülal pidada. Halduskulud on ujula puhul väga suured – on vaja vett puhastada, maja peab olema soe, töötajad vajavad väärikat palka. Eestis on praegu ainult kaks 50meetrist ujulat. Kohtla-Järve uus ujula oma 25 meetriga ei ole kindlasti suurvõistluste koht. Oleme hea teenimisvõimaluse enda jaoks kaotanud. Saan aru, et Kohtla-Järvel jäi suurema ujula ehitamiseks raha puudu, aga samas polnud ka mingit soovi teha koostööd naabitega – Jõhvi, Lüganuse või Toilaga.

Vahetult enne meie vestlust (toimetuse märkus: vestlus toimus 18. septembril) käisin spordihoones, kus treenisid raskejõustiklased. Treeninguruumis puudub elementaarne sanitaarremont! Samas on ruumide rendihinnad viimaste aastatega kolm-neli korda tõusnud. Kuidas niimoodi saab? See pole õige! Ja selles ruumis peavad sportlased valmistuma maailmameistrivõistlusteks?!

Ma ei saa nõustuda situatsiooniga, kus spordirajatistesse võetakse tööle ainult tutvuste ja sugulaste kaudu. Täiesti ebanormaalne on väärikate sporditegelaste ja veteranide kõrvaldamine. Inimestel jäävad pooleli huvitavad projektid, mida toetab Kultuurkapital. Räägin siin Ilmar Talustest, aktiivsest sportlasest, kes korraldas rahvaspordiüritusi ja matkapäevi. Tuletan meelde, et Ilmar Taluste on Kohtla-Järve linna aukodanik.

– Aga meie näeme ju linnajuhte pidevalt erinevate võistluste avamisel. Kas tegemist pole n-ö topeltstandarditega?

– Just nii see on! Mälestuspingi avamisel või sportlaste autasustamisel trügitakse esiridadesse. Tähtis on ju ennast näidata. Selline käitumine ei mahu ühessegi raami!

– Täiesti loogiline, et spordiga seotud teemad on teile südamelähedased. Valimisliit Progress korraldas valimiseelsel ajal küsitlusi, et selgitada välja linnaelanike aktuaalseid probleeme. Mis jäi nendes küsitlustes eriti eredalt kõlama?

– Tõesti, meie valimisliidu programm on suures osas üles ehitatud just küsitlustest välja tulnud valupunktide kõrvaldamisele. Teede ja tänavate renoveerimine on kindlasti vajalik, kuid selline segadus liikluses, mis valitses linnas selle aasta suvel, on lubamatu.

– Kas olete kuulnud Narva-Jõesuu tugevat kriitikat seoses Sirgala ja Viivikonna piirkonna nn üleandmisega, mis toimus haldusreformi käigus? Narva-Jõesuu linn sai Kohtla-Järvelt „päranduse”, kus oli täielikult korrastamata dokumentatsioon, valitses täielik segadus inimeste sissekirjutuste ja kinnistu omandamisega.  

– Sirgala ja Viivikonna teema on alguse saanud väga ammu. Tööstuspiirkondade ümberpaigaldamine viis kaks tugevat asulat tondilossi staatusesse. Veel siis, kui olin linnapea ja volikogu esimees, tegelesime Viivikonna / Sirgala üleandmisega Vaivara vallale. Küsimus oli arutusel lausa regionaalministeeriumi tasemel. Käisime minister Villu Reljani ja ministeeriumi töötajatega mitmel korral tühjaks jäänud asulaid vaatamas. Olid selged plaanid taotleda riigilt raha, et Vaivara valda asulate renoveerimisel toetada. Vaivara soovis sinna rajada oma valla vanadekodu. Kahjuks unustas Kohtla-Järve linn piirkonna, mis tõi palju aastaid linnale korralikku sissetulekut, hiljem täielikult.

Tegelikult pole ka praegune Kohtla-Järve linna logistiline ülesehitus – koosnemine üksteisest eemal seisvatest linnaosadest – linna juhtimisele ja linna rahakotile kõige kasulikum skeem.

– Juba järgmisel ööl / päeval pärast valimisi algavad aktiivsed läbirääkimised nende jõudude vahel, kes saavad koha linnavolikogus. Kas valimisliit Progress on valmis istuma teiste erakondade ja valimisliitudega läbirääkimistelaua taha?

– Eestis on omavalitsused, kus enam ei ole saadikute jagamist koalitsiooniks ja opositsiooniks. Kõik rahvasaadikud töötavad ühiselt oma kodukoha arengu suunas. Kohtla-Järvel pole sellist demokraatiat veel kaua võimalik näha. Liiga vara veel! Meie valimisliit on valmis kõikide erakondadega linna arengu ja ühiste tegemiste üle arutama.

– Meil on saanud halvaks kombeks erakonnast erakonda või fraktsioonist uude fraktsiooni ülejooksmine. Sellest ka pidevad võimuvahetused, ebastabiilne juhtimine. Milline on teie seisukoht antud küsimuses?

– Ülejooksmist ma ei poolda. Valijad on andnud mandaadi mitte ainult kindlale isikule, vaid täna mängib üha rohkem oma osa saadiku erakondlik kuuluvus ja need lubadused, mida valimiseelsel ajal antakse. Arvan, et kui oled valinud ühe tee, siis pead suutma ja oskama seda teed lõpuni läbi käia.

– Panorama soovib teile edu valimistel. Täname meeldiva vestluse eest!

Vestles Jana Kuiv