1. jalaväebrigaadi Viru jalaväepataljon tähistas 6. detsembril oma 104. sünnipäeva rivistuse ja traditsioonilise pataljoni jalutuskäiguga Jõhvi linna keskväljakule.

„Neljas rahvaväe polk oli olnud rahva vägi rahva kaitseks. Viru jalaväepataljoni eelkäija, 4. Rahvaväepolk või 4. Jalaväerügement kaitses Virumaa ja Eesti inimesi Narvast Rakvereni juba siis, kui polnud veel riikigi. See oli 104 aastat tagasi, mis teeb meid sarnaselt 1. jalaväebrigaadiga, kuhu me uhkusega kuulume, vanemaks kui meie Vabariik“, vahendab Eesti Kaitseväe kodulehee uudiste rubriik Viru jalaväepataljoni ülema kolonelleitnanti Tarvo Luga sõnu. „Meie rügemendi võitlejate kangelasteod minevikus ei ole aga mitte midagi väärt, kui me ei kanna edasi seda vaimu, mis oli meie eelkäijatel. Meil peab olema julgust võtta vastutus ja haarata initsiatiiv olukordades, kus teadmatust on rohkem kui selgust. Meie pataljonil on auväärne ajalugu ja me võime selle üle uhked olla!“

Traditsiooniliselt asetati Jõhvi keskväljakul pärg kindral Aleksander Tõnissoni ausambale. Kindral Aleksander Tõnisson oli Vabadussõjas 1. diviisi ülem ja Viru rinde ülem kuni Tartu rahulepingu sõlmimiseni. Samuti asetas pataljoni juhtkond pärja Narva garnisoni kalmistule.

Hiljem pataljoni territooriumil toimunud pidulikul rivistusel ergutati väeosa silmapaistvamaid teenistujaid ning peeti ühine tavapärasest pidulikum lõunasöök, misjärel võtsid pataljoni allüksused üksteiselt mõõtu sportlikes võistlustes.

Viru jalaväepataljoni eelkäija on 4. jalaväerügement, mis oli 1. diviisi väeosa. Alates 1928. aastast paiknes 4. üksikuks jalaväepataljoniks ümberformeerunud rügement Jõhvis. 1940. aasta juunis likvideeriti väeosa Nõukogude okupatsiooni ajal. 1992. aasta 22. mail taasloodi Jõhvis Viru jalaväepataljon, 4. jalaväerügemendi õigusjärglane. Tänapäeval kuulub väeosa 1. jalaväebrigaadi koosseisu ja valmistab ette reservväelasi jalaväepataljonidele.

Eesti Kaitseväe teade

Toimetuse ajalookommentaar.

Jalaväepolgu, hilisema üksiku pataljoni asutamise päevaks loeti 4. Eesti jalaväepolgu formeerimist 6. Detsembril 1917 Rakveres. Väeosa nimetati 4. Üksikuks jalaväepataljoniks alates 1. oktoobrist 1928.

1918. aastal taasformeeritud jalaväepolgu asukohaks määrati novembris 1918 Narva linn ning polguülemaks polkovnik Aleksander Seiman. Vabadussõja esimestes lahingutes Narva all osales 595 võitlejat kahes pataljonis. 28. novembril 1918 võttis 4. jalaväepolk koos selle ülemale allutatud mõnesaja Narva ja Virumaa kaitseliitlastega vastu Punaarmee 6. diviisi rünnaku Narvale, kuid oli sunnitud taganema ebavõrdsete jõudude vahekorra tõttu. Polgu väeosad taganesid kuni 4. jaanuarini 1919, mil 4. jalaväepolgu allüksused olid edukalt tõrjunud Punaarmee kallaletungi  Valkla lahingus ning läksid seejärel vastupealetungile ja eduka vastupealetungi tulemusena vabastati 19. jaanuaril 1919 Narva. Eesti Rahvaväes 1028, aasta sõjaväereformi käigus teostatud reorganiseerimisel moodustati seniste isikkoosseisuga komplekteeritud rügementide asemel üksikud jalaväepataljonid. 4. Üksik Jalaväepataljoni asukohaks oli Jõhvi mõis ja välibaas asus Kurtnal, katteüksused (laskurrühm ja kuulipildujarühm) paiknesid aga Vasknarvas. 4. Üksiku Jalaväepataljoni Ülem oli ühtlasi ka Jõhvi Garnisoni Ülem.

1992. aastal taastatud väeosa lipp õnnistati Jõhvi keskväljakul toimunud esimesel taasiseseisvumisjärgsel paraadil 22. juuni 1993. Sellest tseremoonial osales oma presidenditeed just alustanud Lennart Meri.

Reklaam