80 aastat tagasi oli Eestis esimene karm sõja-aasta. Inimestel oli veel meeles küüditamise aeg ja nõukogude võimu kehtestatud jõulude keeld. Maakonnaajalehe Virumaa Teataja esikülg 23. detsembri väljaandes oli täielikult pühendatud jõuludele. Ajalehe juhtkirjas mõtiskleti vabadest jõuludest, teises artiklis tutvustati Euroopa rahvaste jõulukombeid.
Nädalaleht Panorama otsustas advendiaja lehenumbris tuua lugejateni mõned väljavõtted 1941. aasta Virumaa Teataja artiklist „Vabad jõulud”. Meie arvates on 80 aasta tagused mõtted aktuaalsed ka tänapäeva keerulisel ajal. Samas jätkame ajalooliste jõuluteemaliste artiklite avaldamisega Panorama veergudel. Nimelt tutvustasime eelmisel aastal Jõhvi ja Alutaguse häälekandjat Alutaguse Elu aastast 1930 ning maakonnaajalehte Virumaa Teataja aastast 1928 ja sõja-aastast 1942.
Jõulud talvisel pööripäeval on põhjamaa rahvaste suurimateks pühadeks. Pärast kaheaastast vaheaega on ka meil tänavu jälle õiged jõulud. Jõuluvalgus, jõulurahu – need mõtted täidavad südamed imelise hellusega. Möödunud aastal meil õieti ei olnudki jõulusid. Bolševistlikud barbarid ei tunnustanud ju midagi, mis on olnud püha ja kallis inimhingele. Jõulud kaotati meie kalendrist ja ainult mingi imeliku asjaolu tõttu kuulutati 25. ja 26. detsember puhkepäevadeks. Räägiti, et töölised nõudnud seda. Kuid jõulude ja jõulupühade pühitsemise vastu tehti samal ajal ägedat propagandat. Isegi jõulupuu koolides asendati näärikuusega. Näärikuuse juures puudusid jõululaulud. Lapsi sunniti seal laulma bolševike veriseid miitingulaule. Nüüd on „näärikuusk” läinud jäädavalt minevikku, nagu on läinud sinna ka bolševike miitingulaulud ja läheb varsti „isake” Stalin isegi…
Tänavu läheme jälle vastu oma vanadele jõuludele, tõelistele pühadele. Aga erilised jõulud on tänavugi. Tänavused jõulud saabuvad sõjatähe all, mis oma pitsati surub pühadelegi …
Jõuluõhtul tahaks olla kõik jälle üheskoos – vanemad, lapsed, sõbrad, tuttavad. Ent kui palju on kadunud meie seast isasid, emasid, poegi, tütreid, omakseid ja tuttavaid? Kümned tuhanded perekonnad on lõhutud, mehed, naised või lapsed mõrvatud või küüditatud Venemaale – ainult sellepärast, et nad on olnud head eestlased…
Kahe tuhande aasta jooksul on kunstnikud püüdnud luua jõulupilte. Tihti esineb nendes piltides püha perekond. Üliinimlikus õnnes valvavad Joosep ja Maarja jõululapse sõime juures. Enamasti aga kujutavad need pildid ema ühes lapsega. Siis on pilt pühendatud ainuüksi ema armastusele ja jumalik ime Petlemmas muutub üldinimlikuks: emaunistuseks, võidetud emavaluks ja puhtamaks emaõnneks. Paljudes kodudes puuduvad nendel jõuludel ema armastus ja isa hoolitsus…
Süütame jõulutule, väikesegi sädeme rõõmu ja lootust ka nende hingedesse, kus on vaid valu ja masendus. Küllap siis jõulutuli süttib meie endigi hingedes…
Ja andku jõulud meile kõigile uut usku ja lootust meie palju kannatanud väikese kodumaa tulevikku ja meisse endisse. Aidaku jõulud selleks veel enam kaasa, et liituksime kõik ühiseks pereks, ühiseks rahvustervikuks.
Toimetuselt: artikli kirjastiil on säilitatud.
Ajalehte Virumaa Teataja (nr. 58, 23. detsember 1941) sirvis Larissa Kaljurand
Jõulukaart perioodist 1935-1940, ERM Pk 2:4/21, Eesti Rahva Muuseum
JÄLGI MEID