Postkaart on jõulutervituse lautamatu osa

333 Views
Panorama

1. oktoober 1869 on postiajaloos märgiline: Austria-Ungari postivalitsus andis välja esimese postkaardi ja see osutus väga menukaks. Peagi võttis enamik Euroopa riike postkaardi kasutusele. 1874. aastal Bernis toimunud rahvusvahelisel postikongressil allkirjastati leping rahvusvahelise postliidu loomiseks (UPU), samas otsustati, et postkaarte võib kasutada riikidevahelises postiteenistuses, postitariifiks pool tavakirja omast. 

Antud ülevaate koostamisel on kasutatud ERMi materjale.

Eestis algas postkaardi ajalugu 1. oktoobril 1872, mil Tsaari-Venemaa võttis ametlikult postkaardi (avatud kiri, valge korrespondentskaart) riigisiseselt kasutusele. Sellest teatati kõikides kubermangudes, siinmail nii: „Walale kirja. Planketi walale kirja tarwis sawa posti majan walmis tettus. Walaliste kirja saatmine ei ole muide planketi pääl mitte lubatu. Ütte planketi pole päle kirjotedas adres, töise pole päle – mis kirjutada tahetas. Kirja sisen ei tohe midagi olla, mes säduse ehk muido üleüldse körra ning kombe wasta on. Kui posti pääl ütte särast ärakeeltu kirja löütas, siis ei saa tema mitte ärasaadetus.“

Venemaal oli kuni 1894. aastani lubatud kirju saata ainult ümbrikus või postivalitsuse kirjastatud postkaardil (avatud kirjal). Selle ühele poolele kirjutati aadress ning tühjale poolele sõnum. Oktoobris 1894 ilmus postivalitsuse korraldus, millega lubati ka eraettevõtetel postkaarte valmistada ja müüa. Teate avaldas ajaleht Olevik (nr 48, 1894): „Nüüd on lubatud, et ka siin maal seesuguseid omatehtud postkaartisi (heleda värviga paber) võib valmistada, kui väljamaal pruugiks on, kuhu postmark peale tuleb panna. Kaardid ei tohi suuremad olla kui 14 cm pikuti ja 9 cm laiuti.“

Sellest ajast peale võis kaardi sõnumikirjutamise poolele lisada pildi. Riia, Tartu, Tallinna ja Pärnu kirjastajad ning fotograafid olid ühed esimesed Venemaal, kes seda võimalust kasutasid. 1894. aastal tulid Eestis esmakordselt käibele linnavaadetega postkaardid. Aastatel 1894–1905 võis teksti kirjutada ainult postkaardi esi- ehk pildiküljele, tagumine, margi pool oli üksnes aadressi jaoks. Nagu kõik trükitooted, allusid ka postkaardid kuni 1906. aastani eeltsensuurile.
Algusaastatel anti välja põhiliselt vaatekaarte, mida trükiti Rootsis ja Saksamaal – see tagas enam-vähem ühesuguse kvaliteedi. Märgatavalt halvema kvaliteediga olid aga hiljem kohalikes trükikodades valmistatud postkaardid. Mõne aastaga sai piltpostkaartide saatmine väga populaarseks ja kirjastajad hakkasid lisaks vaatekaartidele välja andma ka temaatilisi postkaarte: jõulud, uusaasta, lihavõttepühad jne. Postkaardid toodi välismaalt, kohalikus trükikojas lisati eestikeelne tekst. Fototehnikas paljundatud postkaardid ilmusid müügile sajandivahetusel ja hakkasid laiemalt levima 1910. aastatel. Hiljem asuti detaile koloreerima paari värviga.

Esimesed kohalike kunstnike kujundatud postkaardid ilmusid 1920. aasta paiku. 1930. aastatel oli kodumaine trükitööstus suuteline valmistama postkaarte enam-vähem samal tasemel kui välismaised. Kujundaja oli enamasti tundmata, kuna tol ajal ei peetud seda tööd eriti mainekaks, veel vähem tõotas see tuntust. Oli ka erandeid, näiteks õed Ada ja Lidia Jürisson (signatuur Ady-Lydi), Axel Roosmann. Mõne aja pärast siiski arusaamad või nõuded muutusid ja 1950. aastatel näeme juba kujundaja nime ka postkaartidel. Seetõttu on postkaardid enamasti toodud kronoloogilises järjekorraks, erandiks vaid need, millele on kunstnik märgitud.

Fotopostkaardid tulid uuesti moodi 1930. aastatel, ent sedapuhku mitte enam fotomontaaži kujul, vaid spetsiaalselt valmistatud fotoetüüdidena.

Esimene uusaasta postmark, millel on ka eesti keeles kirjutatud „Uus aasta Eestis“, ilmus 4. oktoobril 1991. Taasiseseisvunud Eesti esimene jõulumark tuli käibele 15. detsembril 1991. Varem olid kasutusel pühadeteemalised meene- ja heategevusmargid. Ka ühelt Kanada margilt leiame eestikeelse jõuluvana.

Jana Kuiv