Kes sa oled, jõulumees?

351 Views
Ded Moroz

Ja ongi saabunud uus aasta! Juba mitmendat nädalat järjest on kiire tööaeg inimestel,  kellele on antud oskus kinkida rõõmutunnet teistele inimestele. Need on meie jõuluvanad,  Ded Moroz’id. Ilma nendeta on raske kujutada täiuslikku aastavahetuse pidustust. Isegi täiskasvanutel lähevad suud naerule, kui kohtuvad punakuuelise tegelasega. Laste rõõmutunne on aga eriti suur ja ärev.
Kes siis on need kangelased, kes on osake talvisest imest? Kas igaüks, kes paneb selga vastava kostüümi, võib olla peovõlur? Just sellised küsimused esitas nädalaleht Panorama Jõhvis, Kohtla-Järvel ja Sillamäel tegutsevatele jõuluvanadele.

Kohtla-Järve Järve linnaosas töötab ühes lasteaias juba üle viie aasta õpetajana tuntud kultuuritegelane Pavel Šell. Tema üheks tööks ongi olla lastele Ded Moroz.

– Pärast lastepidu, kui olen taas oma riietega ja õpetaja rollis, siis kuulan, mida lapsed Ded Moroz’ist räägivad. Laste tähelepanekud aitavad täiustada nii kostüümi kui ka muinasjutulise  tegelase esinemist. Lapsed märkavad igat detaili: kas kasuka alt paistavad jooksutossud või sinised teksapüksid. Kuna laps võib tõmmata Ded Moroz’il kasuka lahti, peab seal kindlasti olema vastava mustriga kampsun. Valge habe peab olema eriti hästi kinnitatud. Kuidas ma habet kinnitan, see jäägu saladuseks, jutustab Pavel Šell.

Millal Ded Moroz’i rolliga alustasite? Kas teil on meeles esimene esinemine?

– Juba keskkooli üheksandas klassis oli esimene esinemine. Asi on selles, et minu ema on palju aastaid olnud lasteaiaõpetaja. Oli aeg, mil Ded Moroz’i kostüümi panid selga kasvatajad või teised lasteaia naistöötajad. Kord juhtus nii, et kasvataja, kes pidi olema Ded Moroz, jäi haigeks. Mina pakkusin ennast, kuna olin peo stsenaariumist teadlik. Nii see töö algas.
Nüüd on raske ette kujutada aastavahetust, kus mul ei oleks vaja Ded Moroz’iks kehastuda.

On ilus komme kingituse lunastamiseks salmike lugeda või midagi laulda. Kas see tava elab ka praegu? Mida tänapäeva lapsed esitavad?

– See tava on täitsa olemas. Kuid kui enne olid lapsed valmis lugema pikema luuletuse, siis nüüd piirdutakse lühikese neljarealise salmikesega.

Teie olete ka laulja ja teatrinäitleja. Kas uusaasta etendusel on kindel stsenaarium või on ka ruumi loominguliseks improvisatsiooniks?

– Teema „Uus aasta ja jõulupuu” on väga mahukas. Olen mitmeid aastaid töötanud Venemaal, kus osalesin suurtes uusaasta etendustes. Detsembris ja jaanuari alguses tuli lavale astuda mitu korda päevas. Kujutage ette – suured saalid ja väga palju lapsi. Mida mastaapsem on etendus, seda täpsem on stsenaariumist kinni hoidmine. See on ka põhjendatud – 5. jaanuaril peab Ded Moroz olema sama reibas, nagu oli 28. detsembril. Lapsi ei huvita, mitmes etendus näitlejatel parajasti käib.
Aastatega tuleb kogemus ja oskus erinevates situatsioonides käituda. Siis tulevad ka võimalused improviseerimiseks. Tähtis on, et lapsed ja nende vanemad saaksid tunda peorõõmu.

Mainisite, et töötasite palju aastaid Venemaal. Üle viie aasta olete aga olnud nüüd Kohtla-Järve elanik. Tuletage meelde oma esimene Ded Moroz’i etteaste Eestis – mis üllatas, mis oli teisiti?

– Laste emotsioonid on igal pool samad – selle koha pealt üllatusi olla ei saa. Laste rõõmu ja säravaid silmi näeb igas maailma nurgakeses. Pole vahet, mis rahvusest lapsed on. Just sellepärast on Ded Moroz’il või jõuluvanal ainult üks loominguline ülesanne – luua imeline õhkkond.

Kas Eestis elatud aastad on toonud teile jõuluvana rolli ka lähemale?

– Eelmisel aastal katsetasin jõuluvana kostüümis, kuid sain aru, et Ded Moroz on mulle ja Ida-Virumaa inimestele rohkem meele järgi. Tulin tagasi oma sini-hõbedase kostüümi juurde.

– Kas on juhtunud ka nii, et lapsed tunnevad teid kostüümis ära? Mida te siis ette võtate?

– On ka nii juhtunud. Töötan ju lasteaias – lapsed tunnevad minu häält, kõnnakut … Pikk valge habe ei takista äratundmist. Oli juhus, kui küsisin saali astudes: „Kas teate, kes tuli teile külla?” Sain vastuseks: „Olete ju õpetaja Pavel.” Ka sellises situatsioonis peab jääma rolli ja etendusega edasi minema.

Mis teie arvate, millal võib lapsele avada saladuse aastavahetuse muinasjutulistest kangelastest, eriti valge habemega taadikesest?

– Arvan, et pole üldse vaja midagi rääkida. Küll see teadmine aastatega küpseb ja siis kaovad ka küsimused.

Mis siis on kõige keerulisem Ded Moroz’i rollis?

– Ega ei olegi midagi keerulist. Mina naudin neid esinemisi.

Aga milline on lastevanemate suhtumine – kas kõik saavad aru, et arvestama peab ka töötasuga?

– Suhtumine on igati normaalne. Kõik saavad aru, et töö on töö, ja minu töö on peomeeleolu loomine.

Millest mõtlesite vana-aastaööl, millest unistate uuel aastal?

– Minul on palju energiat, on palju huvitavaid plaane. Elame edasi. Kõik ju ootavad pandeemia raugemist. Samas saan aru, et ööl vastu 1. jaanuari ei juhtu meie elus midagi erilist. Saame aru, et peame edasi elama ja toimetama. Inimkond on ka hullematest olukordadest välja tulnud. Olen kindel, et ka saabunud aasta detsembris peab Ded Moroz koduuksele koputama.

Need olid Pavel Šelli vastused. Siirdume nüüd Jõhvi linna, kus teatris Tuuleveski tegutseb Sofia Bulanova. Tema on aga tunnustatud Ded Moroz’i lapselaps ja pidev kaaslane Snegurotška.

– Esimest korda olin Snegurotška rollis Jõhvi lasteteatris. Olin siis 20aastane. Siis ma ei osanud veel arvata, et ka igal järgmisel aastavahetusel saab minust taas Snegurotška.

Sofia, millised omadused peaksid olema inimesel, kes osaleb aastavahetuse etendustes?

– Positiivsus, optimism, hea huumorimeel, oskus valitseda igat situatsiooni ja muidugi oskus improviseerida. Tegemist pole ju kindla näidendiga, vahest ei ole isegi programmi. On vaid üldine plaan, edasi oleneb kõik lastest ja nende vanusest. Siin võib kõik hetkega muutuda. Peab leidma vastused laste küsimustele ning looma piduliku ja muinasjutulise õhkkonna.

Teie teater on lavastanud palju erinevaid uusaasta etendusi. Kas laste suhtumine ja tunnetus on aastatega muutunud?

– Ei ole muutunud, ikka oodatakse Ded Moroz’i ja Snegurotška ilmumist. Laste silmades on sama sära ja rõõm. Muutunud on kingituste eelistused. Enne oodati kingituseks mänguasju, autokesi või nukke. Nüüd kuuleme, et tahetakse nutitelefoni. On ka juhuseid, mil laps palub: „Soovin, et ema ja isa armastaksid mind. Soovin vanaemale tervist ja palju eluaastaid.”

– Nimetage kolm „kuldset” laste uusaastapeo reeglit, millest peab kindlasti kinni hoidma!

– Esmalt – naeratus. Naeratusega peab saali sisenema ja naeratusega ka saalist lahkuma. Teiseks – ei ole vaja vägisi suruda lapsele oma peonägemust. Uusaastapeol on ikka lapsed peakangelased, pidu on nende jaoks. Ja kolmandaks – lastel ei tohi olla igav. Kogu tegevus, olgu see Ded Moroz’i tulek või tulede süütamine jõulupuul peab olema seotud mingi tegevusega. Lavastame ju muinasjutulist etendust. Käsklused stiilis: „Nii lapsed, nüüd tõuseme ja hakkame tantsima!” ei sobi antud situatsioonis.

Räägite oma tööst nii, et jääb mulje justkui miinuseid selles töös polegi, on ainult suured plussid?

– Aga miinuseid tõesti pole! Meil on sageli kolm etendust päevas, iga etenduse juurde on loodud ka mängude kava. Selle energia, mida annad lastele, saad ka neilt tagasi. Siin ei saa rääkida väsimusest. Iga uue etendusega tuleb nii-öelda „teine hingamine”.

– Räägitakse, et uusaasta etenduse peakangelane on ikka Ded Moroz, aga suure osa tööst teeb ära just Snegurotška. Kuidas kommenteerite?

Ded Moroz on peo kuningas, kuningal peavad olema saatjad. Tõesti – Ded Moroz jookseb vähem, aga kui vaja, siis tuleb tantsida ja osaleda mängudes.

– Kuidas suhtute pildistamisse?

– Tänapäeval on see norm, igal inimesel on telefon – ka lastel, ja lastele meeldib teha selfipilte.

Virumaal on paljudele hästi teada showmehe ja meelelahutaja Samuel Golombi nimi. Tema häält kuulevad Raadio-4 kuulajad. Samuel Golomb tegeleb meelelahutusega juba üle 40 aasta ja ka jõulumehe roll pole talle võõras.

– Peale kõrgkooli töötasin Tapa raudteelaste kultuurimaja direktorina ja siis oli ühel hetkel vaja jõuluvana kostüüm selga panna. Täna saame jõuluvana kostüümi osta igast kaubanduskeskusest, isegi toidupoest, aga oli aeg, mil sellised kostüümid olid ainult teatris või kultuurimajas. Minu esimese jõuluvanakostüümi õmblesid Rakvere kutsekooli õpilased eritellimusena. Jõuluvana rollis olen esinenud erinevatel üritustel üle terve Eesti, kaheksa hooaega olin jõuluvana Tallinna–Stockholmi laevaliinil.
2021. aasta jõuluhooaeg jäi mul tervislikel põhjustel vahele, aga mul on heameel, et olen saanud mitmeid tervitusi oma kolleegidelt.

– Kas iga inimene võib panna selga vastava kostüümi ja olla jõuluvana või Ded Moroz?

– Esmalt on see ikka näitlejatöö, millega kaasneb suur vastutus. Peab selgelt eristama jõuluvana rolli ja narri olemuse. Siin on kindlad raamid. Jõuluvana ei tohi kodukülastustel ja muudel firmapidudel pitsi tõsta, eriti veel, kui juures viibivad ka lapsed.
Mulle on suureks eeskujuks Rovaniemi jõuluvana, keda olen külastanud. Ma ei poolda niisugust jõuluvana kodukülastust, kus tullakse viieks minutiks, et esikus kingitus üle anda ja kiiruga laste salmike ära kuulata. Pooldan ka koduseid jõuluetendusi – olen neid korraldanud koos oma lastega.

Kas on olnud ka nii, et lapsed on teid pärast etendust tavaelus ära tundnud? 

– Ei ole kunagi nii juhtunud. Aga märgin seda, et lapsed on tõesti väga tähelepanelikud. Laps mäletab täpselt, milline jõuluvana käis tema juures eelmisel või üle-eelmisel aastal. Siis laps küsib: „Miks eelmisel jõuluvanal olid prillid, aga sellel ei ole? Miks üks jõulumees oli pikk ja kõhn, sellel korral aga lühema kasvuga?” Hea, kui jõuluvanal on oma püsivad külastuskohad, samad lasteaiad või koolid.

Kas teie kostüümis on midagi sellist, mis eristab teid teistest Eesti jõuluvanadest?

– Minu viimane kostüüm on saadetud mulle Ukrainast Kharkovi linnast. See on klassikaline punane kostüüm, millel on hõbedane ornament. Saadetud kostüümis tuli välja vahetada peakate, algselt oli see nagu Ded Moroz’il. Kostüümi juurde tellisin veel jõuluvana püksid ja vesti. Minu etenduse nägemus on selline – astud ruumi ja võtad seljast kasuka. Rovaniemi jõuluvana istub oma vastuvõturuumis kasukata, temal on seljas on jõulustiilile vastavad vest ja püksid.

Milline uusaasta jäi teile kõige rohkem meelde?

– Igal aastal olen avastanud enda jaoks midagi uut ja sellest saan palju rõõmu. Kõige emotsionaalsemad on lastekodulaste külastused või erivajadustega laste jõulupeod. Nende laste kallistused on eriti siirad ja toovad pisarad silma.

Millised oleksid teie soovitused neile, kes tahaks tulevikus samuti jõuluvana või Ded Moroz olla?

– Tulla inimeste ette jõuluvana või Ded Moroz’i kostüümis on väga suur vastutus. Soovitan algajatel näitlejatel teha seda tööd naeratusega, kuid samas ei tohi nad narriks või laadatolaks muutuda. Ka ei tohi unustada täiskasvanuid, laste vanemaid. Laps peab aru saama, et ka tema isa-ema on kingitust väärt, ütleb Samuel Golomb intervjuu lõpetuseks.

Vestles Ilja Telnov

Foto eraarhiivist.