Kahjuks peame tunnistama, et Ida-Virumaal on segakoore nii väheks jäänud, et neid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Milline on olukord Virumaa kooride ja koorijuhtidega ning kas järgmisel üldlaulu- ja tantsupeol on üldse idavirulasi – vastuseid nendele ja veel mitmele küsimusele andis tuntud koorijuht Keio Soomelt. Neil päevil oli Soomelt Brüsselis, kuid leidis siiski aega ka vestluseks Panorama toimetusega.

– Virumaa koorilaulu hetkeseisust rääkida on keeruline. Kui vaadata praegu Ida-Virumaal tegutsevaid täiskasvanute segakoore, siis saame need ühe käe sõrmedel üles lugeda. Eks neid oli ka varem vähe, aga kahe viimase aastaga on veel kaks koori oma tegevuse lõpetanud või peatanud. Ma pole kindel, kas järgmise üldlaulupeo kolonnis on üldse Ida-Virumaa segakoorid esindatud.

– Miks nii juhtus – oleme ju siiski laulurahvas ja uhked oma sajandipikkuse laulutraditsiooni üle ega kujuta Eestit ilma koorilauluta ette?

– Üheks tõsiseks põhjuseks on inimeste kolimine maalt linna ehk linnastumine. Isetegevus kui vaba aja veetmise viis konkureerib tänapäeval paljude alternatiivsete võimalustega. Oma koha inimeste vaba aja veetmises on vallutanud internet, televisioon, sport, reisimine jne. Kui me võrdleme praeguseid vaba aja veetmise võimalusi 50-60 aasta taguse aja omadega, on ju erinevused selgelt näha. Inimesed teevad omad valikud, otsitakse ja leitakse nende arvates midagi põnevamat, kui seda on koorilaul. Ka koorijuhte on meil vähe, ka neid on piltlikult öeldes võimalik ühe käe sõrmedel üles lugeda.

– Milliste probleemidega meie koorijuhid kokku puutuvad?

– Viimased aastakümned pole koorijuhtimise eriala Eestis populaarne olnud, seda eelkõige madala tasustamise tõttu. Palga maksmise süsteem oli varem pehmelt öeldes nadi! Asi polnud isegi palganumbris, vaid selles, et enamus koori- ja ka tantsujuhte tegutses käsunduslepingute alusel, nii et septembrist maini nad küll said palka, aga suvekuudel mitte. Aga keegi neist ei saanud ju nt Eesti Energiale öelda, et ärge mulle suvekuudel arveid saatke!

Praeguseks on riik välja töötanud päris hea koorijuhtide tasustamise süsteemi. Nüüd maksab kultuuriministeerium koorijuhtidele, kellel on vastav kvalifikatsioon, palgatoetust. Palgatoetust makstakse tingimusel, et koorijuhil on kehtiv tööleping. Uus süsteem võimaldab koorijuhtidele tasuda mitte vaid kümne, vaid terve aasta ehk siis 12 kuu eest. Nii kindlustatakse koorijuhtidele ka kõik sotsiaalsed garantiid. Näiteks koroonaaja alguses öeldi koorijuhtidele praktiliselt päevapealt käsunduslepingud üles ja sellega nende töösuhe katkes. Nüüd enam midagi sellist kindlasti toimuda ei saa.

– Aga sellegipoolest on koorijuhte väga vähe!?

– Koorijuhtide järelkasv võtab palju aega. Riigipoolsete meetmete mõju võtab palju aega, enne kui näeme uusi dirigente meie kooride ees. Olukord sarnaneb paljuski kooliõpetajatega. Peame ju tõdema, et pärast kõrgkooli tuleb noori meie maakoolidesse väga napilt.
Hetkel on Ida-Virumaal viis tegutsevat segakoori. On küsitav, kas need koorid jõuavad ära oodata seda aega, kui uued ja noored dirigendid nendeni jõuavad.

– Mitme kooriga teie praegu tegelete?

– Hetkel on minul neli koori – Lüganuse segakoor Ida-Virumaal, Kadrina ja So-La-Re koorid Lääne-Virumaal ning siis veel üks koor Tallinnas.

– Milliseks kujuneb kooridele selle aasta suvine hooaeg? Mida peaksid Ida-Virumaa koorilauluhuvilised ootama?

– Kahjuks midagi eriti põnevat ma nimetada ei saa. Viimased aastad oli palju juttu Ida-Virumaa regionaalse laulupeo korraldamisest, aga kuna koore on vähe, siis ühendkontsert laulupeo mõõtu kindlasti välja ei venita. Tean, et juuli alguses kavandatakse Toilas lauluga seotud suuremat sündmust, kuid see on rohkem „laulge kaasa” stiilis laulupäev.

4. juunil toimub Pärnus segakooride laulupäev. Kavatsen sinna oma kooridega kindlasti minna. Ja veel üks minu koor – Kadrina segakoor osaleb suvel ühes Rakvere Vallimäel toimuvas suvelavastuses.
Meenutan veel aprilli alguses toimunud koorimuusika sündmust Kadrina kirikus, kus osales minu segakooridest kolm. Kui keegi ei tee, siis tuleb ise teha!

– Tulles tagasi koorilaulu hetkeseisu juurde, küsime – miks juhtub nii, et need lapsed ja noored, kes laulavad koolikoorides, ei jätka koorilauluga täiskasvanuna?

– Eks neid põhjusi on erinevaid. Näiteks vanusevahe. Me ju teame, et segakoorides laulavad pigem keskealised ja vanemad inimesed. Kooris osalemine ei ole ainult laulmine, koor elab oma seltsielu, siin on ka erineva vanusega lauljatel omad eelistused ja huvid. Juhtub ka nii, et koolinoor läheb pärast kooli lõpetamist Virumaalt ära, kas siis edasi õppima või tööle. Ta leiab uusi harrastusi, sest uues tõmbekeskuses võib ka vaba aja veetmise võimalusi rohkem olla. Koorilaul jääb paraku tagaplaanile.

– Räägime täiskasvanute segakooridest, aga veel õnnetumas olukorras on meeskoorid.

– Meestega ongi muret kõige rohkem. Kui peres läheb naine kooriproovi, siis ta saab mehe kaasa paluda. Meeskoori proovil pole naistel mingit sõnaõigust. Meeskooride tegevuse hääbumisel on tegelikult palju aspekte. Mehed on hõivatud tööga, tihtipeale töötavad nad mitmel töökohal. On palju mehi, kes elavad küll Virumaal, kuid töötavad näiteks Tallinnas. Kui õhtul hilja jõutakse koju, siis pole enam kooriproovi võimalik minna.

– Kas koorilaulu traditsioonile ei avaldanud negatiivset mõju üpris keeruline repertuaar, mida pidi omandama, et üldse laulupeole kandideerida ja üldlaulupeol osaleda?

– Tegelikult pole asi nii hull, kui seda maalitakse. Lüganuse segakoori näitel võin öelda, et koor saab uue repertuaariga kenasti hakkama. Kui ikka osaleda kõikides proovides, siis saab laulud selgeks küll! Märgin uue repertuaari omandamisel motivatsiooni. Koor peab üldlaulupeol osalemiseks olema motiveeritud. Jällegi tahan siin kiita Lüganuse segakoori. Uus repertuaar võib algul küll keeruline tunduda, kuid peab veidi rohkem kurku kergitama. Aga koos sellega tõuseb ka koori võimekus, seega näeme loomingulist kasvu. See omakorda motiveerib taas koorilauljat. Koori kunstiline areng on koori säilitamise juures väga tähtis. Spordis on olukord täpselt sama. See, kes käib regulaarselt trennis ja näeb, kuidas ta areneb, soovib ennast maksma panna ka võistlustel. Sportlikud saavutused omakorda motiveerivad taas trenni tulema. Ikka uute saavutuste nimel!

– Kõlab palju kriitikat laulupeoeelsete ettelaulmiste suhtes. Mitte kõik soovijad ei pääse laulukaare alla ja ihaldatud peo rongkäiku.

– On ju selge, et kunagi ei mahu kõik soovijad laulukaare alla. Laulupeol osaleda soovijaid on kordases rohkem, kui seda laululava võimaldab. Samas on ettelaulmine ainus adekvaatne võimalus koori taset hinnata. Ettelaulmine on kõige ausam viis paremate laulukooride väljaselgitamiseks. Tulemusena näeme, et laulukaare alla saavad inimesed, kes on esiteks väga hästi repertuaari omandanud ja teiseks, kes saavad täpselt aru, mida seal laulukaare tegema peab.

– Koroonaajal räägiti, et laulupeotraditsioon katkeb ning me ei saa enam kunagi lauluväljakule kümneid tuhandeid lauljaid ja kuulajaid. Kas teie võite endale ette kujutada, et Eestis võib mingil põhjusel laulupeotraditsioon katkeda?

– Seda ma ei kartnud. Iga asi ja mure elatakse üle. Ja kui Ida-Virumaal on tõesti koore vähe, siis vaadates Eestit tervikuna näeme koorilauljate arvu kasvu! Ma usun, et laulukaare alune kunagi tühjaks ei jää!

Vestles Larissa Kaljurand

Foto eraarhiivist