Meie tänane vestluskaaslane –  ettevõtja ja Kohtla- Järve linnavolikogu liige Jevgeni Saltõkov.

– Millal algas Teie ettevõtlustega seotud tegevus?

– Umbes 15 aastat tagasi ja seotud oli ta spordiga- spordiklubiga „Rovesnik“ (MTÜ), mis oli loodud veel nõukogude ajal mil mina olin veel õpilane. Hiljem olin treener, läbisin ka vastava koolituse ja sooritasin eksamid, hiljem sain omanikuks. Seal toimusid kikboksingu treeningud, hiljem liitus veel naiste fitness. 2014.aastal tuli spordiklubi sulgeda, sest linn ei pikendanud ruumi kasutamise lepingut. Mõne aasta pärast peaaegu ühel ajal asutasin veel kaks firmat  – üks nendest oli iluteeninduse võrgustik.

– Muide, iludus on siiamaani naiste mure, aga mehed?

– (Naerab) Meie salonge külastavad üha tihemini ka mehed– nemad tahavad samuti head välja näha.

– Kui pole saladus, kas ka teie kasutate salongi teenuseid, näiteks teete süste?

– (Naerab) Ei, mina olen ju veel noor – alles 41 aastane. Vahel käin solaariumis. Seda aga puhtalt tervise pärast, sest meie põhjamaises kliimas on puudu D vitamiinist, mis on meie organismile hädavajalik, eelkõige meie luudele.

– Kas võib öelda, et ilusalongid on tänapäeval nõudluse poolest tõusutrendis? Kas paljud ihkavad väliselt pidurdada vanadust ja pikendada oma noorust?

– Praegu nõudlus on ja oli ka varem. Igal juhul mina tean seda teenindusmeistrite käest. Nagu ütles  ükskord üks McDonaldsi asutajatest: “Mina ei tegele restoraniäriga, mina tegelen kinnisvaraga. See tähendab et põhisissetulek  ei tule hamburgeride müügist. Nii ei tegele ka mina ilusalongidega vaid tegelen kinnisvaraga. Mul ei ole kellegagi töölepinguid, kõikidega on ainult rendilepingud. Täpsemini öeldes, ma soetan kinnisvara ja teen selle korda ning annan teenindajatele rendile, loon tingimused ettevõtluseks. Minu kasum tuleb mitte juuste lõikusest ja värvimistest aga kinnisvara renditulust.

– Aga teie teine firma, millega ta tegeleb?

– (Naerab) Mingis mõttes on samuti seotud iluteeninduse valdkonnaga. Ilusalongide seadmete müügiga, paigalduse ja hooldusega. Samuti vajalikke kosmeetikatoodete tarnimisega. Olen ühe Saksa firma tehase toodangu edasimüüja Eestis. Tänaseks on need kaks firmat ühinenud üheks ettevõtteks.

– Missugune on selle ühinemise eesmärk või see on saladus?

– Mingisugust saladust pole, lihtsalt need kaks ärisuunda on omavahel piisavalt  seotud.

– Ettevõtlus meelitab paljusid, kuid paljud firmad satuvad ka pankrotti. Milles peituvad ettevõtluse suuremad probleemid teie arvates?

– Enne, kui sellega alustada, tuleb kõik põhjalikult läbi mõelda, siis ei tule tõsiseid probleeme. Selleks peab olema ka ärisoont,  kindlasti ka palju teisi omadusi ja sealhulgas ka teatud oskusi. Mitte igaüks ei suuda tegeleda ettevõtlusega! Kõige keerulisem on leida stardiraha, kuidas saada pangalaenu soodsa protsendiga, mitte raisata saadud tulu kohe enda peale vaid investeerida ettevõtte arengusse. Ja alles siis,  kui on juba  tugev vundament, lubada endale vinge auto, maja või suvila ost. Kuigi ka siin nõuab  areng pidevat investeerimist ettevõttesse. Ka siin ei tohi peatuda! Peab välja kannatama ka olemasoleva konkurentsi.

– On see tõsi, et teil on mitu kõrgharidust?

– See on tõsi! Kolmel erialal- juuras, kohaliku omavalitsuse juhtimises ning noorsoo töös.

– Miks te läksite poliitikasse?

– Kohtla-Järve on minu sünnilinn ja linnas toimuv ei ole mulle kaugeltki ükskõik, tahan osaleda selle arendamisel. Mitu aastat elasin välismaa erinevates riikides, kuid alati tulin koju tagasi – isegi mõttes polnud jääda kusagile elama. Minu eesmärk on anda oma panus linna arengusse. Aga poliitika on meeskonnatöö ja üksinda siin midagi ei tee. Kõik otsustab saadikute enamus. Nii et minu isiklikud eesmärgid pole alati realiseerunud, kuigi palju kasulikku on meeskonnatöös ära tehtud. Hakkasin kandideerima volikokku minu isa eeskujul. Tema oli enne mind. Mina jälgisin seda. Esimese korraga tal ei õnnestunud saada piisavat kogust hääli ja pääseda volikogusse. Nelja aasta pärast osales ta valimistel uuesti ja siis liitusin ka mina isa valimiskampaaniaga ja aitasin teda, mille tulemusena isa osutus valituks Kohtla-Järve linnavolikogusse.  Nelja aasta möödudes otsustasin kandideerida koos isaga ja me mõlemad osutusime valituks. Hiljem kandideerisin juba üksinda.

– Mitu aastat olete juba volikogu liige?

– See on minu kolmas valimisperiood

– Praegu olete revisjonikomisjoni esimees

– Jah, olen ka majanduskomisjoni liige. Eelmistel perioodidel olin ka sotsiaalkomisjoni liige, samuti noorsoo-ja spordikomisjoni liige. Täienduseks lisaksin veel et olen korteriühistu revisjonikomisjoni liige ja oma maja korteriühistu juhatuse liige.

– Nagu te ütlesite poliitika- see on meeskonnatöö, see tähendab tuleb loobuda oma põhimõtetest, huvidest, veendumustest. Kui seda mitte teha tuleb meeskonnast välja astuda. Kas mitte sellega pole põhjendatud teie poliitilised kõikumised?

– Ma ei ütleks et need on kõikumised. Olin ennem ühes meeskonnas Keskerakondlastega kuigi sain aru, et mitte kõik pole nii nagu peaks – näiteks juhtimine. Läksin üle sotsiaaldemokraatide juurde, kus olin aastaid. Praegu olen koalitsioonis valimisliidu „Progress“ liikmetega, kellega koos kandideerisingi nendel valimistel. Kuid endiselt olen Keskerakondlaste vastu, pean silmas vanu kivistunud võimukandjaid. Noorte Keskerakondlaste vastu mul midagi pole. Nagu ka Keskerakonna vastu tervikuna.

– Kas olite või olete mingi partei liige?

– Ei ole. Praegustest parteidest tegelikult ei sümpatiseeri mulle ükski partei. Edgar Savisaare ajal olin nii meelega kui ka südamega täielikult Keskerakonna poolt, tahtsin isegi Keskerakonda astuda. Kui partei reetis oma liidrit Savisaart pettusin Keskerakonnas. Paljudes küsimustes toetan praegu isegi EKRE mõningaid ideid.

– Kas jätkate ka sporditegemist – Kikboksingut praegu?

– Kuni 2014.aastani tegelesin sellega ja treenisin lapsi spordisaalis. Aga 2014.aastast nagu ma juba mainisin keeldus linn saali rendilepingu pikendamisest ning algas ka kohus. Nii et täna tegelen kehalise kasvatusega, kuid ilma erilisi innustuseta (naerab). Spordisaal on minul preaegu rõdul, kus on olemas vajalikud treenimisvahendid.

– Ilmselt on keeruline lahti saada nostalgilisest aktiivsest spordielust, seda enam, et olite hea sportlane, esinesite ka Rahvusvahelistel võistlustel. Aga praegu tagasi vaadates, missugused on teie kõige suuremad saavutused spordis?

– Ei ole vajagi sellest lahti saada. See on ju osa minu elust. See jääb alati minuga. Erinevatel spordialadel nagu kikboksing, taiboks, ušu-sanga olin mitmekordne Eesti meister. Osalesin Eesti koondisega  Maailmameistrivõistlustel, kus sain 5 . koha. Ei loe seda saavutust kõrgeks, kuigi osalejaid oli siis minu kaalus väga palju. Suurim saavutus oli vast Euroopa MV teine koht kikboksingus. Minu treeneriks oli siis minu isa. Ta on alates 14. eluaastast olnud sõjaväelane. Lõpetas Suvorovi nimelise sõjakooli, oli ohvitser, sõdis Afganistanis. Karm, kõvakäeline, range inimene. Sellises võtmes kasvatas ka mind. Ja kui kasvada sellises ranguses, siis minul jäi vähe võimalusi kasvada halvaks inimeseks. Sellist õiget ja korralikku inimest, seadusekuulekat igas mõttes nagu minu isa pole ma rohkem kohanud.  Ta on minu jaoks absoluutne ideaal – õige inimene. Seepärast on väga solvav, et teda kahtlustati dokumentide võltsimises ja esitamises linnavalitsusele kasumi saamise eesmärgil – pettuses.

– Kuid vaatamata sellele isa ja teie osutusite süüdi mõistetuks kohtu poolt ühe ja sama kriminaalasja raames.

– Kohtuprotsess  kestis üle viie aasta. Olin kindel, nagu minu advokaatki, et kohtuasi lõpeb õigeksmõistmisega, seepärast otsustasin läbi teha kõik kohtu instantsid. Kuid kohtuotsus osutus teiseks, mind ja minu isa tunnistati süüdi. Nonsens – mind süüdistati dokumentide võltsimises, fiktiivsete lepingute sõlmimises, kuid minul puudusid kõik volitused, olin reatöötaja Kohtla-Järve Noortekeskuses. Mul ei olnud mingisugust allkirjaõigust ja mitte kusagil mingitel dokumentidel polnud minu allkirju. Ma ei vormistanud kedagi tööle ega vallandanud töölt. Selle eest et ma printisin välja lepingute blankette, tehti minust kaasosaline dokumentide võltsimises. Siin vastutas selle eest direktor – minu isa. Kuigi ma ei loe teda kurjategijaks kui ta tuli vastu töötajale, kes palus vormistada tööle tema asemel sugulast. Kohtla-Järve Noortekeskuses olid lepingud sõlmitud ühtede inimestega aga tegelikult töötasid teised inimesed. Jah see ei ole päris õige aga maksud olid makstud, töö oli tehtud ja töö eest oli ka tasutud, mis on minu arust kõige olulisem. Käesoleval hetkel mul ei ole kehtivat kriminaalkaristust. Tingimisi antud tähtaeg ja katseaeg on möödas, võlgu mul ei ole, kahe aasta pärast kustutatakse ka märge Karistusregistrist.

– Nagu ma tean, teil on rahvusvaheline perekond. Missugune on teie kodune suhtluskeel?

– Eesti keel. Tütrega, kes on 1,5 aastane, räägib abikaasa eesti keeles, minuga vene keeles.

– Mis on teie jaoks kodu, perekond?

– Päästesaar tormavas eluookeanis, kus on alati soe, valge, hubane, kus sind hinnatakse, toetatakse, ei reedeta. Kuhu alati on soov võimalikult kiiremini tagasi rutata.

Antonina Vaskina

Autori foto