Vaatemängulised romuautode „ärasaatmised“

148 Views
Ida-Eesti Romuring

Ühe auto eluiga konveierilt tulekust vanarauda minekuni on väga lühike – umbes mitukümmend aastat. Vanade autode kollektsionääride ja romuhuviliste fännide kollektsioonidesse satuvad üksikud aja ära elanud eksemplarid. Ülejäänud sõidukid lähevad vanarauaks.

Ida-Virumaa autofännid otsustasid teha „raudhobuste“ ärasaatmisest vaatemängulise show, milles saavad osaleda mitte ainult kutselised autojuhid vaid ka kõik amatöörjuhi lubasid omavad soovijad.

Romuautode võidusõidul endise Viru kaevanduse territooriumil polnud kiirused väga suured, nii 30-40 km tunnis, kuid ka sellest piisas, et raputada oma autodest välja viimased roostes poldid ja mutrid. „Ida-Eesti Romuring“ – see on võidusõit ellujäämise põhimõttel, kus kõige olulisem on maksimaalsete rajaringide läbimine ja oma auto sõiduvõime säilitamine. Sellel võidusõidul püüavad autojuhid rammida konkurentide autosid, et neid rajalt maha saada.

Raevunud müra saatel tormasid „vanad ratsud“ pori ja suitsupilvi üles ajades ringrajale ja juba mõne aja pärast oli suitsupilvede vahelt näha seisma jäänud autode kapottide alt suitsu ajavaid pretendente puksiiride tarvis. Nagu keemiseni aetud teekannust tuli autode kapottide alt purskavat  suitsuvinet, mis segunes põhja vajutatud gaasipedaalide tagajärjel kaasnenud kõrgete helidega. Romuautode võidusõidul osalenud „raudratsud“ vaevalt et kunagi enam lähevad tegema tehnilist ülevaatust või ilmuvad sõiduteedele. Vähesed õnneseened suutsid omal käigul sõidurajalt tagasi jõuda, teised kas pukseeriti sealt ära või tõsteti hoopis kahvel-laaduriga kõrvale.

Romuralli keskel alanud paduvihm andis juurde vaatemängulisust ja adrenaliini. Ralliautode rataste alt lendav pori jõudis pealtvaatajate ridadeni, mis pani publiku vaimustusest hõiskama. Iga ringraja kurv võis olla osalejate jaoks viimane.

9. juulil toimunud Romuautode ralli on üks mastaapsemaid sündmusi Ida-Virumaal. Sellisele arvamusele ei tulnud ürituse korraldajad Artur Smirnov ja Germo Saar kohe. Ürituse ametlikuks korraldamiseks kulus mitu aastat. Kõik sai alguse romuautode taastamise harrastusest ja taastamisele mittekuuluvate autode lammutamisest. Esimesed võidusõidud olid mitteametlikud ja nendes osales kõigest 6 autot. Pealtvaatajaid oli samuti vähe, kõigest 35 inimest. Sellel aastal oli osalejaid 80 ringis ja pealtvaatajaid umbes paar tuhat inimest.

Miks otsustasite organiseerida „Ida-Eesti Romuringi“?

Artur:- Mulle meeldivad võidusõidud. Kuid nende korraldamine nõuab palju raha. Romuringis osalemiseks on piisav soetada vana odav auto, mille hind on umbes 100 – 300 euro vahel. Ütleme nii: sellise raha eest nii palju emotsioone kusagil mujal saada on palju raskem. Seda enam, et siin on lubatud teha kõike, mida tavatrassil kindlasti teha ei tohi. Masinaid valmistatakse selliseks võidusõiduks ette spetsiaalselt, eemaldatakse klaasid, plastikdetailid, autotuled, pamperid jne. Samuti on kiirused siin piisavalt madalad.

Germo:- Ainult kinos lõhatakse autosid efektselt. Reaalses elus on kõik teistmoodi ja mingisugust plahvatust nii lihtsalt toimuda ei saa, sest ka kiirused on väikesed. Võivad olla väiksemad süttimised, kuid väga harva ning need likvideeritakse operatiivselt. Tihedamini puutume me kokku kraavi sõitmistega, sellisel juhul tõstavad äärekohtunikud üles punased lipud ja võidusõit peatatakse. Kohtunike värbame vabatahtlike hulgast ja paljud töötavad meiega juba mitte esimest aastat.

– Kas osavõtjad tohivad oma autosid ümber teha ja kuidagi tugevdada?

Artur: – Ei tohi, sest mõni ette keevitatud toru võib olla ohtlik teistele osavõtjatele. Sellepärast toimub enne rajale minekut nn. autode tehniline ülevaatus. Elementaarsed parandustööd ja autode remont on muidugi lubatud.

Meil osalevad mitte ainult üksikud autojuhid oma autodega vaid terved meeskonnad, kus on peale autojuhi kõrval ka oma meeskonna mehaanik.

– Kes ja kuidas võtab vastu uut aastat?

– Mõned armastavad lasta uue aasta tulekul saluuti, Germo ja Artur lasevad aga romuautosid mäest alla. Autolammutusse suhtuvad mehed samuti loominguliselt. Kord lastakse auto peale kukkuda 12 meetrine palk või kukutavad romuauto rahva rõõmuks kusagilt ülevalt alla. Peale  vaatemängulist võidusõitu mõtlevad korraldajad ka kultuuriprogrammile. Seekord oli endise kaevanduse territooriumile tihedalt pargitud rekkadest tehtud esinejate jaoks lava, kus andsid kontserte muusikakollektiivid.

Võib tekkida mulje, et mootorite müra, metalli helid, kütte- ja õlihais on puhtalt meeste harrastus, aga ei, selline ekstreemsport on ka õrnema soo esindajate harrastuste hulgas.

– Võidusõit – see on lõbus, ekstreemne, meeletu adrenaliini purse – jagas oma elamust üks osalejatest Lisa Shefer. Massiliselt annab elamusi ka kogu ettevalmistus selleks ürituseks, sest tuleb mitte ainult hoolitseda tehnilise külje eest, vaid ka auto välimuse ning disaini eest enne võidusõitu.

– Sinu auto peale on kirjutatud „Queen“, mis tõlkes tähendab „kuninganna“. Miks valisid sellise nime?

– Elus tegelen ma poksiga ja osalen rahvusvahelistel iludusvõistlustel. Nii seal kui seal on vaja osata hoida lööki ja kannatada konkurentsi. Krooni tõin ma Malaisiast. Seepärast tuli rallinaise kuju õhtuses kleidis iseenesest.

– Kas kleidist pole kahju, kanda sellise poriga?

– Sellise suure ürituse jaoks ei ole kahju! – ütles Lisa.

Stardiliini lähedale, kus toimus osalejate autode rivistus, tekkisid  osalejate meeskonnatiimide ja pereliikmete autoremonditöökojad. Siin asusid ka puhketsoonid, kus küpsetati liha ja kus olid osavõtjate pereliikmed.

Anatoli Kirjanov osaleb üritusel kolmandat korda ja loobuda sellest ei kavatse. Kus veel võib ta välja pigistada oma autost kõikvõimaliku või maksimumi kui mitte siin, sellel võistlusel. Eelmisel aastal õnnestus tal isegi jõuda finaalini, kuid viimasel minutil läks võit käest.

– Kuidas valite autot ja kas see on kallis lõbu?

– Esimesel aastal tehti mulle ettepanek sõita võõra autoga. Võidusõit haaras mind niivõrd, et juba järgmisel aastal soetasin endale auto et osaleda uuesti sellel üritusel. Püüan valida automudeli „Audi“ hulgast. Seekord tulin andma vanarauda ja märkasin ühte autot, mis mulle silma jäi. Tahtsin ta välja osta, kuid sain ta tasuta sponsorluse korras firmalt „Tolmets“, kelle embleem ongi minu auto peal – ütles Anatoli.

Osavõtjate hulgas võis näha kohalikke äriühingute esindajaid, kes tegelevad uste- ja akende paigaldusega, teede ehitusega, kommunaalmajandusega, samuti taskojuhte, autokaupluste esindajaid ja autotöökodade inimesi. Eredad firmade embleemid kaunistasid osalejate autode keresid ja mitte ainult need. Osalejad püüdsid välja paista individuaalsusega ja käiku läksid kleepsud, lipud ja isegi pehmed mänguasjad. Kõige esimestena hindasid nende fantaasiaid lapsed, kes soovisid ennast pildistada ilusate autode juures.

Autode „ärasaatmisel“ esindas Jevgeni Makarov firmat N&V, kelle meeskond mitte ainult igal aastal ei osale sellel üritusel, vaid abistab ka ürituse korraldajaid selle läbiviimise ettevalmistamisel ja korraldamisel.

– Meie jaoks on osalemine võidusõidul omamoodi võimalus puhata koos kolleegidega, lülituda välja tavaelust ja tugevdada meie kollektiivi. Samuti saada hea ports positiivseid emotsioone – ütles Jevgeni Makarov.

Sellise mastaabse ürituse korraldamine poleks mõeldav ilma partnerite ja sponsoriteta. Arendada romuautode võidusõite aitab ka see, et paljud partnerid on ka ise osalejad ja ürituse fännid.

Parimat tulemust „Ida-Eesti Romuringil“ meeste hulgas näitas Jaan Kollo. Naiste hulgas oli parim Ellen Paumere. Võitjaid autasustati sponsorite poolt väljapandud hinnaliste kingitustega.

Ilja Telnov

Autori foto