Ja üldse – kogu see kibe segadus, mis meie ümber

Olen sellest põlvkonnast, kes poole oma aastatest elas nõukogude ajal, teise poole aga elab juba praeguse võimu ajastul. See annab meile õiguse võrrelda kahte ajastut….

Ühel päeval jalutasin Kohtla-Järve tänavatel. Tegelikult sama jalutuskäik võiks leida aset Jõhvis või muus Eestimaa väikeses linnas. Aga sellel soojal õhtul olid minu ees just Kohtla-Järve tänavad. Olen selles linnas kasvanud, siin lõpetasin kooli, saatsin iga päev noorema venna lasteaeda. Siin sain kokku oma sõpradega ja koolikaaslastega. Just sellepärast on mulle teada mitte ainult linna peatänavad. Oli aeg, kui ma marssisin mööda neid tänavaid nõukogude pühade paraadidel, käes väike lipuke. Astusin mööda tribüünist, kus seisid linnaisad ning tribüünil oli loosung „Elagu töö!”

Siin on ka linnasümbol – ausammas, mis pühendatud kaevuritele. Täna on see skulptuur kunagiste regiooni edude ja praeguste majanduslike möödalaskmiste sümbol. Kaks kaevurit meenutavad meile kuulsat Moskva skulptuuri „Tööline ja kolhoositar” või isegi mingeid kosmonaute.

Nii meie siin käisime (vahest ka mitte kained) 1. mail ja 7. novembril. Kuid minu jalutuskäigu ajal ma ei meenutanud nõukogude paraade. Ma vaatasin neid madalaid maju, kus fassaadi ilu on ammu kadunud. Püüdsin meelde tuletada, mis oli nendes majades enne. Leidsin maja, kus asus lasteaed. Teise maja hoovis oli samuti lasteaed. Isegi vana kiik on veel alles. Nüüd näen trellidega pesemata aknaid. Leidsin maja, kus oli pagaripood, teises majas oli postkontor. Minu teele sattus mitu nn. endist maja – kool, Polütehnilise Instituudi filiaal…. ehitustrustivõimsast hoonest on jäänud tühi maalapp. Sellest ehitusettevõttest paljud juhid siirdusid ministri ametitele.

Linn kasvas, ei jätkunud kohti lasteaias. Selleks, et laps saab koha lasteaias pidi kindlasti kinkima juhatajale assortiikarbi. Kooliklassi normaalsus oli vähemalt 40 õpilast. Küsin, miks kõiki neid hooneid meile enam vaja ei ole? Kus on need „elulilled”?

Ma ei soovi laulda kiidulaulu nõukogude aegadele, kuid koos impeeriumi lagunemisega oleme kaotanud tähtsa tunde – kindluse homsesse päeva. See tunne võimaldas noortel peredel mitte muretseda igapäeva leiva eest. Ehk just sellepärast sündis siis lapsi palju rohkem kui praegu.

Natuke statistikat. 1979. aastal elas Kohtla-Järvel 87500 inimest. Praegu 33 tuhat. Tõsi, toimusid mitmed administratiivsed muutused. Isegi siis, kui liidame praeguse Jõhvi (10300) ja Kohtla-Nõmme (968) elanikud, näeme, et elanike üldarv on 40. aastaga vähenenud kaks korda.

Küsin veel ettevõtete erastamise kohta – palju jäi järgi töökohti peale seda mõttetud ja ruttavat erastamist? Erastamine käis kahe stsenaariumi järgi. Ettevõte osteti kopikate eest ja kogu sisustus lõigati vanarauaks. Ja teine stsenaarium – osteti kopikate eest ettevõte, võeti rekonstrueerimiseks pangalaen, see raha viidi oma taskusse ja pangale jäid lagunevad hooned. Sellisest erastamisest võitsid ainult uusärikad. Tööliste saatus, mõlema stsenaariumi puhul, kedagi ei huvitanud.

Näitena toon mõned 1979. aasta Ida-Virumaa töökohtade andmed. Nimetan ettevõtted töötajate arvuga 1000 ja rohkem.

• Koondis „Eesti põlevkivi” (Kohtla-Järve) – 13 854 töölist,
• Narva Kreenholmi Manufaktuur – 11 381 töölist,
• Kohtla-Järve Põlevkivikeemia koondis – 4594 töölist,
• Balti HEJ (Narva) – 2 237 töölist,
• Kiviõli Põlevkivikeemiatehas – 2131 töölist,
• Kohtla-Järve Ehitustrust – 1980 töölist,
• Oru Turbakombinaat 948 töölist.

Nimekirja võivad jätkata kalurikolhoos „Oktoober” Toilas,  Eesti HEJ Narvas, Kohtla-Järve SEJ, Narva mööblivabrik, Narva ehitusmaterjalide kombinaat, Aseri Keraamikatehas, Ahtme ehitusmaterjalide kombinaat ja õmbluskoondis „Noorus”.

Täna tunduvad need arvud ebareaalsetena, isegi ulmelistena. Enamusele nimetatud ettevõtetele on kuulutatud pankrot, mõnel ettevõttel on tööliste arv märgatavalt kahanenud. Olen arvamusel, et see kõik on hästi kavandatud aktsioon – vähendada venekeelses Ida-Virumaa regioonis tööliste arvu. Selle aktsiooni tagamaad on selgelt nähtavad.

Toon mõne näite. Narva Kreenholmi Manufaktuur müüdi konkurendile – Rootsi firmale Boras Wafveri AB 1994. aastal, kohe peale taasiseseisvumist. Ma arvan, et see Rootsi firma oli ammu unistanud Kreenholmi põhjalaskmisest. Peale ettevõte müüki kogu sisustus müüdi Aasia riikidesse. Praegu tegutseb Narvas tekstiiliettevõte nimetusega “Kreenholmi Manufaktuur”, kus töötab 52 inimest. Enne oli 11 tuhat!

Teine näide – Oru. Kunagi oli siin elamise magnet. Töötas lasteaed, kool, kultuurimaja, kaubamajad, saun ja raudteejaam. Asula sai hoogu koos turbabriketi tööstusega 1958. aastal. Ettevõte suleti, varustus viidi minema. Kõik, mida näeme praegu Orus on mälestus Vabariigi Valitsuse hoolitsusest tööinimeste eest. Miks Eesti neljast turbabriketi tööstusest selline saatus on ainult Ida-Virumaal tegutsenud Oru ettevõttel?

Kolmas näide. Kiviteri uued omanikud alustasid sellega, et kiiremas korras lõikasid vanarauaks kõik, mis oli võimalik. Ainult ime päästis ettevõtte täielikust hävingust. Praegu kaheksas kontserni VKG ettevõtetes töötab 1800 inimest, varem oli aga 4,5 tuhat. Samas on Viru Keemia Grupp tunnustatud Eesti sotsiaalse vastutusega ettevõtteks. Jama ju!

Paistab, et Eesti energeetika stabiliseerimine oli lihtsalt „üksik laine merevetes”. Euroopa Liidu tasemel vastuvõetud otsus – aastaks 2050 minna üle uuele energeetikale, kus pole kohta CO gaasidele, seab Eesti (loe, Ida-Virumaa) energeetika- ja põlevkivitööstuse väga keerulisesse olukorda. Eesti valitsus aga on EL. Kohe tormatakse täitma, kardetakse vaielda ja oma seisukohti kaitsta. Värske näide – mõned ministeeriumid ja Ida-Virumaa Omavalitsuste Liit korraldasid 12. novembril Narvas seminari uuele energeetikale „õiglase ülemineku” teemadel. See programm on suunatud Ida-Virumaa arengule, kus oleks koht kõrgete palkadega ja suure tootlikkusele ettevõtetele. Kuidagi kurb on seda lugeda!

Riiklik paan peab valmima juba nelja kuu pärast. Samas pole selged suunad. On teada, et 30. aasta pärast elekter tuleb tuulikutest, mis paiknevad Jõhvi ja Rakvere vahel. Narva ja Kohtla-Järve ettevõtete asemele peaksid tekkima uued ettevõtted. Palju siis töölisi saab uue töö – pole selge. Teen järelduse – täna kõige stabiilsem ettevõtte Ida-Virumaal on Viru Vangla. Arvan, et kõik saavad aru sellest vihjest.

Nüüd on selge, miks sündide arv Eestis langeb. 1. jaanuari 2020 seisuga elab Eestis 1 328 976 inimest (1990 oli 1 570 599). Haldusreform, mida Eesti valitsus jõuliselt peale NSV Liidu lagunemist läbi surus, oli Eestile valulik. Näitena nimetan Toila, Kohtla ja Kohtla-Nõmme liitmise, nende asulate vahemaa on 20 km.

Rahvaloendused toimuvad nüüd iga 10. aasta järgi. 1. jaanuaril 2020 oli Eestis inimesi vanuses 65+ ligi 20.04% (266 288 inimest), 16.46% (218 702 inimest) oli aga nooremad, kui 14 aastat.

Kus siis on need jänkud, kes hüppavad ema kõrval? Kus on tibud, kes jalutavad koos lasteaiakasvatajaga? Kus on laste hääled, mis kostavad mänguplatsidelt? Kus on karukesed ja lumehelbekesed koolide uusaastapidudel? Kus on peoriietes, peapaelte ja kaelarättidega esimese klassi õpilased? Olete ise ka märganud, et lapsi on vähem ja vanureid rohkem. Sellises olukorras pole ime, et kindlustunnet meil ei ole. Oleme selle kaotanud! Kardan, et igaveseks!

Need olid minu mõtted Kohtla-Järve jalutuskäigul, sama võiks mõelda ka muus Eesti väikelinnas. Ilus ja soe päev muutus minu jaoks süngeks õhtuks.

Dmitrii Smirnov, kirjastuse INFORING direktor, Jõhvi Vallavolikogu liige (fraktsioon Jõhvi Meie Kodu)